See ongi Fieldingu kirjapandud paradoks. Edasi arenes selles detektiivkirjanduse teema, keskenduti kriminaaluurimisele. ''Jospeh Andrews'' on seotud Richardsoni ''Pamelaga'', sama teema aga meessoost isiku vaatepunkt. Sama teose koomiline varjund. Fielding on üks humoorikamaid valgustusaegseid kirjanikke. L. Richardson kiriromaani populariseeirja. Kirjutas Fieldinguga samal ajal, oli väga väljapaistev autor. Richardson toetus mittefiktsionaalsele zanrile. Oluline teos ''Pamela'' see oli esimene romaan ning selle n-ö vastuseks kirjutas Fielding ''Tom Jones'i''. Puskin on teinud ,,Pamela" teosest paroodia. Ja ,,Jevgeni Oneginis" ta muigab selle teose üle. Richardsoni eesmärgiks on kujutada konflikte, inimese mõtteid ja tundeid ja neid analüüsida. ,,Clarissat" on ta nimetanud dramaatiliseks jutustuseks. Siin tuleb mängu hoopis teistsugune mittefiktsionaalne zanr.
näitemängude kallal. Tegi selle otsuse, kuna 17.sajandist alates elasid kõige paremini näitekirjanikud. Paraku ei olnud tal sellel alal väga palju edu ja ta oli sunnitud sellest loobuma ja siis ta sattuski proosa idee peale. Proosa oli väga noor zanr. Fieldingi puhul tekkis kirjanduslik diskussioon. Samuel Richardson ,,Pamela". Kirjutas samal ajal kui Fielding. Mõlemad autorid on väljapaistvad. Richradson toetus varasemale mittefiktsionaalsele zanrile. Ta kirjutas on ,,Pamela", mis oli ta esimene romaan ja sellele vastuseks kirjutas Fielding oma ,,Tom Jonesi". Richardson oli viljelenud ka muid teemasid. Fieldingi ,,Jonathan Wilde", toob esile allilma probleemid. Selle teose aluseks on samanimeline inimene, niiet mingis mõttes dokumentaalne. Siit tuleb sisse teema, mis kordub 18. ja 19.sajandi kirjanduses. Tihtipeale seda laadi kirjanduses tuuakse paralleele kurjategija ja ühiskonna tippude vahel
annaabi.ee 
