Aristoteles ja metafüüsika Aristoteles jaotas teadmiseid (teaduseid) kolmeks: teoreetilised (filosoofia, matemaatika, füüsika/loodusfilosoofia), praktilised (eetika ja poliitika) ja loomingulised (kunstid, käsitööharud). Füüsika (mis tol ajal tähendas pigem loodusfilosoofiat) uurib kõike seda, mis eksisteerib iseseisvalt ja liigub (liikumise allikas on iseendas), matemaatika uurib liikumatud, kuid mitteeksisteerivaid asju ning filosoofia on liikumatu ja eksisteerib iseseisvalt, mis oli Aristotelese arvates jumalik. Kuna filosoofia uuribki kõige väärtuslikumat, siis ongi ta seega Aristotelese arvates kõige väärtuslikem teadus (ka seepärast, et filosoofia on teadmine teadmise enese pärast). Täpsemalt nimetab ta seda sorti filosoofiat (mis uurib olemuse printsiipe ja algpõhjusi) esimeseks filosoofiaks (mida hiljem nimetati metafüüsikaks)
oma spetsialiseeritud alamsüsteemi. Kumbki kõrgema taseme süsteem sõltub ja on toetatud madalama süsteemi või süsteemide poolt. Semantiline ja episoodiline mälu on ülalpool kirjeldatud. Protseduuriline mälu säilitab seosed stiimulite ja reaktsioonide vahel ning on võrreldav Oakley (1981) assotsiatiivse mäluga. Semantilisel mälul on täiendav võime esindada seesmisi, hetkel mitteeksisteerivaid sündmusi, kuna episoodiline mälu lubab omandada täiendavaid võimeid ja säilitada teadmisi isiklikult kogetud sündmustest. Episoodiline mälu ,,Mis kõik siis seal juhtus" Semantiline mälu ,,Mis asi see selline on" Protseduuriline mälu ,,Kuidas seda tehakse"
annaabi.ee 
