kontseptsioonid ja vastustab kõiki identiteedi vorme. Pidevalt loob uusi identiteete Adorno arvates aga kunst. Kunst on sihipäratu sihipärasus, milles käsitlematu saab käsitletavaks. Kunst on: a) puhas illusioon, ei vasta millelegi ja on seega vabadus; b) lahkuminev ratsionaalsest loogikast ja seega kriitiline, kunst on Adorno arvates lahus kõigist filosoofilistest, loogilistest ja ontoloogilistest eeldustest; c) kunstil on mittediskursiivne iseloom ja selles mõttes on tõeliselt vaba ja loomulik vaid muusika, teised kunstiliigid on allutatud ratsionaalsusele (logosele ?). Adorno arvab, et ideoloogia ei ole ebaõige, vaid pigem ta pretensioon reaalsust esitada. Esteetiline illusioon aga omab vabastavat karakterit. Seega sõltub ka kunsti väärtus ja tähendus (kas illusioon v. ideoloogia) kontekstist. Kuna kunstil endal on mittediskursiivne (ebateoreetiline) iseloom, on teooria vajalik,
Nii lükkab Adorno tagasi proletariaadi ja klassiteadlikkuse kontseptsioonid ja vastustab kõiki identiteedi vorme. Pidevalt loob uusi identiteete Adorno arvates aga kunst. Kunst on sihipäratu sihipärasus, milles käsitlematu saab käsitletavaks. Kunst on: a) puhas illusioon, ei vasta millelegi ja on seega vabadus; b) lahkuminev ratsionaalsest loogikast ja seega kriitiline, kunst on Adorno arvates lahus kõigist filosoofilistest, loogilistest ja ontoloogilistest eeldustest; c) kunstil on mittediskursiivne iseloom ja selles mõttes on tõeliselt vaba ja loomulik vaid muusika, teised kunstiliigid on allutatud ratsionaalsusele (logosele ?). Adorno arvab, et ideoloogia ei ole ebaõige, vaid pigem ta pretensioon reaalsust esitada. Esteetiline illusioon aga omab vabastavat karakterit. Seega sõltub ka kunsti väärtus ja tähendus (kas illusioon v. ideoloogia) kontekstist. Kuna kunstil endal on mittediskursiivne (ebateoreetiline) iseloom, on teooria vajalik, näitamaks kunsti sisu
annaabi.ee 
