Tuleb meenutada, et vastavalt puhta mõistuse kriitikale kausaalsus on maksev vaid selle suhtes, mis seisab ajalistele tingimustele allutatuna, nimelt asjade kui ilmingute suhtes. See kehtib ka toimiva subjekti suhtes. Asjade suhtes iseeneses (Ding an sich) kausaalsusseadus ei maksa. See kehtib ka toimiva subjekti suhtes. Sedavõrd kuivõrd inimene on endast kui asjast iseeneses teadlik, on ta võimeline vaatlema oma olemasolu ajalistele tingimustele mitteallutatuna, kausaalsusseadusele mitteallutatuna. See tähendab, et eetilises sfääris seisame me kõrgemal asjade kui ilmingute sfäärist, me seisame ülemeelelises maailmas, oleme vabad ja eetilise seaduse nõue on õiglane. Seda näitab ka südametunnistuse kui imelise võime tööviis meis. Kui tegutseja põhjendaks ka kümme korda, miks ta just nii toimis, ütleb pealekaebaja temas, et ta oleks võinud ikkagi teisiti toimida. Kahetsus ammu toimunud teo pärast ei sõltu ajast, mis vahepeal
imperatiivi puhul puhta vormi (mitte seotud objektiga), suudab me tahe tegutseda sõltumata ilmingute seadustest ja kausaalsusest. Tahe, mis lähtub kategoorilisest imperatiivist, peab olema vaba. Eetilisel seadusel on mõte vaid siis, kui tegutseja saaks vabalt otsustada. Kausaalsus kehtib vaid asjade kui ilmingute ja subjekti suhtes. Asjade suhtes iseeneses (ding an sich) kausaalsus ei maksa. Sedavõrd kuivõrd inimene on iseenesest teadlik, on ta võimeline vaatlema ajalistele tingimustele mitteallutatuna. Eetilises seaduses seisame kõrgemal asjade kui ilmingute sfäärist. Eetika. Kuidas me peaks tegutsema järeldub eetilisest seadusest, millest järeldub, mis on hea. Hea on eetiline tahe. Kategoorilisele imperatiivile vastav tahe on hea. Preisi ohvitserid olid selle suured fännid. Kohustuvus ja kalduvus. Eetiline kategooriline kohustus sunnib meid tegutsema vastupidiselt oma kalduvustele.
annaabi.ee 
