Paljud valisid esimese versiooni, kuid valdav enamus jäi siiski paigale. Järgnev aasta oli meie rahvale äärmiselt raske ning repressioonid kulmineerusid 1941. aasta 14. juunil massiküüditamisega. Kuna lähenemas oli rinne ehk sakslased olid kohe-kohe jõudmas Baltikumini, oli vaja täiendada punaarmee ridu. Korraldati mitmeid kampaaniaid ja kasutati kõikvõimalikke mõjutusvahendeid, et meelitada noori mehi armee ridadesse. NSV Liidu värbamise metoodika oli loomult agressiivne. Mitteallumisele vaadati kui riigireetmisele ja tavaliselt järgnes arreteerimine. Siit arenebki järgmine dilemma: kas minna, hirmust kaotada oma pere ja vabadus, punaarmeesse või põgeneda metsa ja oodata sakslaste vägesid. Armeede tingimused olid vägagi erinevad. Punaste poolel oli toit kasin, riided kehvad ja suhtumine äärmiselt halb ja ebaviisakas. Sakslaste värbamispoliitika oli hoopis teist laadi. Üritati meelitada ja üleüldine suhtumine oli parem. Probleem oligi selles, kas sooviti riskida
muslemid. Alles pärast suurt ülestõusu 1856-1857 läks India 1858 lõplikult ja täielikult Briti krooni valdusesse. Varem oli maad peamiselt valitsenud Briti Ida-India kompanii. Ülemaaline organiseeritud vastupanu Briti võimule sai alguse 1885, mil rajati India Rahvuskongress. India iseseisvusvõitluse suurim kuju oli Mahatma (,,suur hing") Mohandas K. Gandhi. Ta võttis Rahvuskongressi tüüri enda kätte 1920 ja alustas kohe Briti võimudele mitteallumisele kampaaniat. Gandhi kindel veendumus vägivallatu allamatuse edusse tugines tema jäägitule pühendumisele tõele, vabadusele ja jumalale. Temast sai vaimustav eeskuju, keda näiteks Ühendriikides järgisid Martin Luther King ja ametiühingujuht Cesar Chavez. Paraku tähistasid hetke, mil India saavutas II maailmasõja järel iseseisvuse, hindude ja muslimite verised kokkupõrked, rahutused ja veresaunad. Kuigi Gandhi oli unistanud ühtsest
5. tähtsamate asjaolude poole pöördumise teel s.o ma panin teo toime situatsioonis, kus olid kehtivad mitmed erinevad konfliktsed normid ja ma sain täita neist vaid ühte ning ühte täites pidin ma rikkuma teist. Siia sobib punase tule näide paremini kui vastutuse eitamise tee. KarSis kohustuste kollisioon, seos hädaseisundiga. Siin tuuakse ühiskonna nõudmised ohvriks väikese grupi nõudmistele. Vaatamata hälviku mitteallumisele domineerivale normatiivsele süsteemile, ei ole üldsegi mitte vajalik, et ta hülgaks selle süsteemi normid. Hälvik võib ennast vaadelda pigem isikuna, kes seisab dilemma ees, mis tuleb kahjuks lahendada seaduserikkumisega. Üht taolise situatsiooni aspektidest analüüsisid S. A. Stouffer ja J. Toby, kes uurisid isiklike ja ühiskondlike nõudmiste konflikti, konflikti sõpruse ja ühiskonna huvide vahel
annaabi.ee 
