või paradigmade mittevastavus tegelikkusele. Need tekitavad kriisi, mis viib revolutsioonini ning see omakorda uue teooria tekkeni. Teaduse arengut võib takistada see, kui mingi teadusala takerdub ühesse paradigmasse ega jõua sealt kaugemale. Kuhni ja Lakatosi võrreldakse omavahel läbi relativismi ja ratsionalismi. Ratsionalistide silmis on olemas üks ja ainus ajatu kriteerium, mille suhtes võistlevaid teooriaid hinnata. Relativism seisneb aga kõikehaarava mitteajaloolise ratsionalistliku olemasolu, mille alusel ühte teooriat teisest paremaks pidada, eitamises. Kuhn kui relativist arvab, et paradigmasid saab valida suhteliselt vabalt ning pole ühte ja ainsat õiget, teooria heaks või halvaks määratlemine on erinev isikute ja inimrühmade puhul. Lakatos jäi ratsionalistina oma teooriale kindlaks, uskudes, et see annab teadusele hea, muutumatu aluse. Kuid see ratsionalistlik kriteerium on oletuslik ning seda tuleb teadusajaloo taustal testida
Ratsionalistlik kriteerium – kõikehaaravus ja mitteajaloolisus. Äärmusliku ratsionalisti arusaama järgi juhib teadlaste otsinguid ja valikuid universaalkriteerium (149). Kahe konkureeriva teooria puhul valib ta selle, mis on ideaalile lähemal. Teaduse ja ebateaduse vahel näeb ratsionalist selget vahet. Teaduslikud on need teooriad, mis lasevad end hinnata üldise mõõdupuu järgi ja mis suudavad läbida testi (149). 2.Relativism (150-151). Relativist eitab kõikehaarava mitteajaloolise ratsionalistliku normi olemasolu, mille alusel üht teooriat teisest paremaks pidada. Siin tuleneb erinevus nii üksikinimesena kui teaduskonnati – oleneb, mis keegi tähtsaks peab. Pole üldist tingimust, et otsustada. Siin varieerub teaduse ja pseudoteaduse vahe tegemine. Äärmuslik relativist peab teaduse ja pseudoteaduse vahelist eristusjoont märksa suvalisemaks ja vähem tähtsaks kui ratsionalist. Relativist ei tunnista unikaalset kategooriat „teadus“, mis oleks
annaabi.ee 
