Religiooniajaloos võetakse need voolud kokku nimetusega ,,müsteeriumid" ehk salajased jumalateenistused. Nende abil loodeti saada jumalaga lähedasemat ja emotsionaalsemat sidet. Seeläbi hakkas tähtsust kaotama aga paratamatult ka ametlik religioon. Rooma usundi hilises faasis on palju võõraste kultuste elemente. Idamaised mõjutused hakkasid saabuma juba alates hellenismiperioodist. III saj. kerkisid esiplaanile süüria päikesekultus, mitraism, pärsia manihheism ning Isise ja Osirise kultus Egiptusest impordituna. Keisririigi ajal said populaarseks ning levisid laialt paljud nendest võõramaistest kultustest, näiteks Egiptuse jumalanna Isise ja Pärsia jumala Mithrase kultus. Rooma Marsi väljakul asus Isise ja Serapise tempel, mis oli ehitatud Egiptuse materjalist. Seal leidisgi aset Egiptuse jumalanna Isise kultus. Kultus ei olnud sugugi reserveeritud vaid eliidile. Tithipeale olid need just vaiksed, rõhutud ja
Templid olid ka ühiskondliku ja riikliku elu toimingute paikadeks. Rooma religioon muutus vastavalt riigi kasvamisele ja uute kultustega kokkupuutumisele. 7.-6.saj. ekr toimuvad laenud etruskidelt, 5.-3.saj. eKr. võetakse üle rida Kreeka kultusi, alates 2.saj. eKr Väike-Aasia früüglaste Suure Ema ja Attise kultus, 1.saj. eKr. Egiptuse Osirise, Isise ja Anubise kultused, 1.-2.saj. levib Süüria ja Egiptuse päikesekultus, 3.saj. pärsia-süüria päritoluga mitraism ja manilus. 2.saj. eKr antakse välja rida seadusi veriste, kõlvatute ja eriti inimohvriga seotud kultuste keelustamise ja osalejate karistamise kohta Rooma riigis. Valitsejate surmajärgne jumalustamine levis Idamaadest ja algas Julius Caesariga. 1.saj. keisrid püüdsid taastada kunagist nn puht-rooma usundit, kuid tagajärjetult. Religioonipoliitika oli tolerantne, tingimusel, et tunnistataks Rooma jumalate ülimuslikkust ja teostataks keisrikultust. Kuna kristlased sellega
annaabi.ee 
