Võit innustas neid, samas tuli võtta vastu otsus, mis saab edasi. Mässajate laagris otsustati valida endale juht. Selleks sai Spartacus, kes oli tõestanud oma vaprust ja oskust orienteeruda lahinguolukorras. Kohe asus ta võitlusvõimelist armeed organiseerima. Tuli asuda välja õpetama inimesi ja seada sisse kord ning distsipliin. Ta otsustas oma sõjaväe üles ehitada rooma põhimõtte järgi lõi kergerelvastus- ja raskerelvastussalgad, hiljem ka ratsaväe. Tema käe all võitles mitmetuhandeline armee sellise visaduse ja vaprusega, et neil ei suutnud vastu panna isegi hästi organiseeritud väeüksused. Nii hakkas ta vallutama ja röövima väikesi linnu. Ülestõusnud külvasid kõikjale kaost ning surma. Kuid orjad ning vaene maa- ning linnarahvas võttis Spartacust vastu mitte vallutaja, vaid vabastajana. Rooma oli murelik millised abinõusid võtta tarvitusele? Rooma pani välja võimsa maakaitseväe.
vastuolude tõttu isegi tema juubelitähistamise. Juubelit peeti salaja ikka. (Vene kirjandus lk 92) Pärast aastate pikkust heitlemist otsustas Tolstoi 1910. aastal siiski minema sõita, kuid juba mõne päevapärast haigestus ta rongis ja pidi maha minema Astapova Rjazani-Uurali raudteel. Kogu Venemaa ja maailma üldsuse tähelepanu koondus sinna. Tolstoid aga ei suudetud päästa ja ta suri 20. novembril (vana kalendri järgi 7. novembril) 1910. aastal. Mitmetuhandeline rahvahulk saatis puusärki. Raudteejaamast kanti kirst kirjaniku sünni- ja kodupaika Jasnaja Poljanasse kohalike talupoegade õlgadel. Tolstoi sängitati tema enda soovi kohaselt Jasnaja Poljana parki, kohta, kuhu oli maetud ,,roheline võlukepike", mis vendade Tolstoide arvates pidi inimestele õnne tooma. Abikaasa Sofja Andrejevna elas pärast mehe surma veel 9 aastat ja suri kopsupõletiku tagajärjel, nagu tema meeski. (Vene kirjandus lk 93) Joonis 6
häälestades kõiki võiduks. Algul ei suutnud Aleksander võrreldes vaenlase määratu väega märgatavat edu saavutada. Kuid lõppude lõppuks siiski võideti, paljus tänu sellele, et Makedoonia kuningas isiklikult juhtis lööki otse vastase positsiooni keskmesse kõrgendikule, kus seisis Dareios oma satraapidega. Pärslaste read läksid sassi ja sõdurid pöördusid põgenema. Taas, nagu oli juhtunud ka Granikose jõel, laskis lahinguväljalt esimesena jalga mitmetuhandeline Pärsia kergeratsavägi. Kõige visamalt võitlesid Dareiose kreeklastest palgasõdurid, kelle faalanks paiknes otse Pärsia vägede keskmes. Siin kohtas Aleksander nii raevukat vastupanu, et tal tuli lahingumöllu läkitada oma ihukaitsjadki. Makedoonia ratsavägi jälitas põgenejaid pikalt, ent Dareios jäi siiski tabamata. Pärsia kaotused olid tohutud, arvatavalt üle 50 000 langenu. Pärslaste sõjaleer koos Dareiose perekonnaga langes võitjate saagiks. Püüdes saavutada
annaabi.ee 
