väljendusvahendiks. Nii Gluck kui Mozart otsisid ooperilaval elutruudust, ent Mozart seadis siingi muusikalised kriteeriumid esikohale: ,,...kirgi ei tohiks kunagi kujutada viimse piirini ja muusika ei tohiks ja jubedaimas olukorras iialgi kõrva riivata, vaid peaks alati naudingut pakkuma, see tähendab muusikaks jääma." Mozarti ooperite geniaalsus algab muusikalistest karakteritest- koomilise ja tõsise ooperi tüüpkarakterite asemel on tema eluliselt mitmetahulistel tegelastel eredalt individuaalsed ja sageli vastuolulisedki jooned. Mozarti koomilistes ooperites, mille tegevustik hargneb reaalelus, ei nõua armastajate teele kerkinud takistuste võitmine niivõrd palju mehisust, kuivõrd leidlikkust ja kavalust. Tema ooperid on vormilt veel numbriooperid. Neis on tähtis koht aariatel ja ansamblitel. Suur viisirikkus ja ilmekus muutis paljud neist üldrahvalikult populaarseiks.
Otsib ooperilaval elutruudust, püüdis muuta ooperit tõeliseks draamateoseks. Mozart seadis muusikalised kriteeriumid esikohale: muusika peaks 22 naudingut pakkuma ja muusikask jääma, mitte isegi jubedaimas olukorras iialgi kõrva riivata. Tema ooperite geniaalsus hakkab muusikalistest karakteritest - koomilise ja tõsise ooperi tüüpkarakterite asemel on tema eluliselt mitmetahulistel tegelastel eredalt individuaalsed ja sageli vastuolulisedki jooned. Kõik tähtsamad ooeperid on sündinud tema kümnel viimasel eluaastal Viinis. "Figaro pulm" - tähtsaim teos itaalia opera buffa zanris üldse. Esimene koostöö klassitsismiajatu väljapaistvama libretistiga. 4-vaatuseline, koomilise ooperi kohta ebatavaliselt ulatuslik teos, kus pole peamiseks suured soolinumbrid, vaid pingestatud ansamblistseenid. Kahe
Ka Mozart (1756 1791) püüdis ooperist draamateost teha, kuid ta lähtus Itaalia koomilisest ooperist. Clucki ooperireform teda seega palju ei mõjutanud (Clucki reformi aluseks oli tõsine ooper). Mozartile jäi muusika peamiseks väljendusvahendiks. Libretolt otsis Mozart ennekõike tuge oma muusikalisele dramaturgiale ning tegi selle nimel ka koostööd libretistiga. Koomilise ja tõsise ooperi tüüpkarakterite asemel on tema eluliselt mitmetahulistel tegelastel erialadelt individuaalsed ja sageli vastuolulisedki jooned. Mozart on mitu korda rõhutanud, kui väga teda köidab teater ning kui hästi ta end teatriatmosfääris tunneb. Võiks öelda, et Mozart komponeeris oopereid nagu hea lavastaja, kes paneb karakterid laval elama ja hoiab alal pinevat arengutempot, pidades ühtlasi silmas tihedat seost lavategevuse ja muusika vahel. Mozarti peetakse psühholoogilise muusikateatri rajajaks.
annaabi.ee 
