ikka veel puudus ( Bronfenbrenner ja Crouter, 1983, lk 374). OM. Kes on soomlastest kritiseerinud Bronf.Kinos, kes veel Selle aeglase, peaaegu tõrksa ilmumise põhjused on tema eestvõitleja pikaldasest mõtlemisest sügavamal. Sel juhul peavad nad leidma minu poolt õpitud ala-psühholoogia-ajaloolistes juurtes, selle arenevas domineerivas, isegi võimutsevas rollis inimarengu uurimisel ning psühholoogia enda kaasnevas killustamises spetsialiseeritud alade mitmesuseks, millest igaühel on omaenda mõistemudel, analüüsimisviisid ja uurimistulemuste kogumid, mis sageli pole seoses endale vastavate asjadega teadusharu teistes valdkondades. Selle dissotsieeruva suuna pareerimine on üheaegselt nii integreeriv kui interdistsiplinaarne ning inimarengu ökoloogia on üks selle otsesemaid teoreetilisi ja empiirilisi avaldusi. Põhimõtteliselt toetub see mõistetele bioloogia-, käitumis- ja sotsiaalteadustest ning loob nendevahelisi suhteid,
lubatud ning vastavalt eriala vajadustele tarvilik” (Saari 1980: 665). Saari toob sisse mõttelahksuse ainealase relevantsuse mõiste ning võrdleb N2 O5 nimetusi (dilämmastikpentoksiid ja lämmastikhappe anhüdriid ) paarikutega liigesed – sünoviaalühendid, joonkeevitus – rull- keevitus, koonuskolb – Erlenmeyeri kolb, kohtbetoon – monoliitbetoon, toitejuur – imijuur, mille pidamine asjatuks, talutavaks või tarvilikuks mitmesuseks sõltub nende tunnetusväärtusest erialal. Muud sünonüümiat ja veelgi enam polüseemiat on siingi selgelt taunitud. Näiteks Uno Mereste on öelnud kindlalt: „Positiivset mitmetähenduslikkust pole olemas” (Mereste 2000: 87). Mitmetähen- duslikkuse keeldu on vajalikuks peetud siiski vaid ühe terminisüsteemi piires (Erelt 1972). Tekstides võidakse terminit siiski kasutada mitme, üksteisest veidi erineva nähtuse tähistamiseks. Näiteks omand on asjaõigusseaduses
annaabi.ee 
