Võimalus ja paratamatus õpetada mitmekultuurilises klassis. Jaanika Tuisk Globaliseerumisprotsessi käigus kaovad piirid, mis eraldavad erinevate rahvaste kultuure. Üha rohkem inimesi liigub ühest riigist teise, otsimaks endale sobivamaid elamis-ja töötamiskohti. Tänapäeva mitmekultuurilistes ühiskondades toetatakse ja kultiveeritakse arusaama, et on hea, kui ühe ja sama ühiskonna raames eksisteerib mitu erinevat kultuuri, kuna see muudab kogu elu mitmekesisemaks (Valdmaa, 2002). Sageli saabutakse aga võõrustajamaale koos peredega. See omakorda toob kaasa olukorra, kus haridust pakkuvate asutuste keelelis- kultuuriline pilt mitmekesistub. Sulev Valdmaa tõdeb, et mitmekultuurilist haridust on vaja põhjusel, et erinevatest kultuuridest pärit
Inimeste pidev liikumine on toonud juurde uusi keelerühmi ning surunud välja vanu, seades viimased paiguti koguni väljasuremisohtu. Euroopa põhikeeled kuuluvad indoeuroopa keelerühma. Teadlased arvavad, et need keeled pärinevad proto-indoeuroopa keelest, mille täpse arengu üle vaieldakse tänaseni. Mitmekeelsed linnad Keeled arenevad Euroopas ka praegu, kus sisserändajate kogukonnad toovad endaga kaasa aina uusi keeli. Sellistes mitmekultuurilistes linnades nagu London, Pariis, Brüssel ja Berliin räägitakse sadu keeli. Euroopa Liit on arvamusel, et keel ja identiteet on tihedalt seotud ning et keel on kõige otsesem kultuuri väljendamise viis. Seetõttu on keelepoliitika kujundamisel peetud lugu keelte mitmekesisusest, soodustatud mitmekeelsust ja vajadusel kaitstud väljasuremisohus keeli. Euroopa liidu ametlikud keeled Euroopa Liidus on 23 ametlikku keelt: bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, iiri,
annaabi.ee 
