seotud kultuurid. Selles mõttes on enamik tänapäeva riike mitmekultuurilised. Inglise ja ameerika antropoloogias seletatakse neid kahte terminit üksteise kaudu. Kultuur ja ka tsivilisatsioon koosnevad oma tervikus teadmistest, usunditest, kunstist, kõlbelisusest, seadustest, tavadest, mitmetest teistest võimetest ja harjumustest, mis iseloomustavad inimest kui ühiskonna liiget. Kultuuri mõiste mitmekesisus viitab selle mõiste keerulisusele ja mitmekihilisusele, mis liidab endasse maailma kõiki materiaalseid ja vaimseid väärtusi, mida on loonud inimkond. Eespool öeldu võimaldab tuua paralleele olukorraga Eestis, kus võime konstateerida, et tänapäeval on peamiseks referentseks koosluseks väljakujunenud etniline grupp. Seetõttu osutub oluliseks ühiskonnas toimivaks jõuks etniline solidaarsus. Eriti selgelt väljendub see kahe suurema keelelise rühma eesti- ja venekeelse puhul.
Rummo "Põgene, vaba laps" filmist "Viimne reliikvia"). Elustati uuema rahvalaulu ja lorilaulu poeetika, see jätkus 1970. aastate lõpul (H. Runnel). Laulutekstide osakaal suurenes, tuli sisse kõnekeelt. Liiguti eemale klassikalisest luulest. Neid suundumusi mõjutasid 1920.-30. aastate modernism ja sõjajärgne soome kirjandus. Eeskuju andsid ka pagulaskirjanikud Ilmar Laaban ja Kalju Lepik. Tegemist on vahel rohkem "teksti" kui luuletusega (Rummo). Tähelepanu pöörati rohkem sõna mitmekihilisusele, alltekstidele. Hiljem jäid ülekaalu klassikalises vormis värsid. Kirjandusse tuli rohkem prosaiste (Vaino Vahing, Rein Saluri, Toomas Vint, Mari Saat). Luuletajatest debüteerisid koondkoguga "Närvitrükk" Juhan Viiding, Toomas Liiv, Joel Sang, Johnny B. Isotamm (Jaan Isotamm), veel tulid kirjandusse Viiu Härm, Ave Alavainu, Jaak Jõerüüt, Peep Ilmet. Lisaks olid olulisel kohal jätkuvalt Ellen Niit, Jaan Kross, Ain Kaalep.
annaabi.ee 
