Õpetaja eetika Õpetaja Sütiste annab keemiatunde. Kord kutsuti õpetaja Sütiste laboratoorse töö ajal telefonile, et teatada kodus lapsega juhtunud õnnetusest. Olles veendunud, et kõik ohtlikumad ained on kapis luku taga, jättis ta õpilased omapead töötama ning kiirustas õpetajate tuppa telefoni juurde. Õpetaja Sütiste suureks kergenduseks öeldi talle, et tegemist polnud eriti suure õnnetusega. Samal hetkel kuulis ta aga keemiaklassi poolt plahvatust. Ta tormas kohale. Klass oli suitsu täis, kuid paistis, et keegi pole viga saanud. Vastupidi, õpilased olid elevil ja lõbustatud. Seejärel märkas õpetaja Sütiste, et üks lukustatud kapp on avatud, seega pidi kellelgi õpilastest olema võti või mõni muukimisriist. Olukord oli igatahes tõsine. Kes tahes õpilastest selle plahvatuse taga ka polnud, too ei taibanud ilmselt ähmaseltki, mida teeb. Ta oleks võinud pool koolimaja õhku lasta. Pealegi, nüüd oli...
õpetaja eetilisi väärtusi: väärikas, aus, õiglane ja iseseisev. III osa aga on ülesseatud selliselt, nagu see võiks olla kõige paremates unistustes. Kiire selekteerimine oma mälus ja ma ei leia ühtegi tuttavat õpetajat, kes vastaks Eesti õpetajaeetika koodeksi juhiste III osa nõuetele. See nõuab üliinimlikke võimeid ja üliideaalset iseloomu. Julgen kahelda sellise inimese olemasolus. Erilise iroonoiana tundub viimane lause: ,,õpetaja on missioonitundlik ja soodustab õnnelike inimeste kasvamist." Põhimõtteliselt kattub see viimane lause Hannele Niemi ,,Hea elu" ideega, kuid on absoluutselt kontrollimatu. Missioonitunne on igal pedagoogil täiesti erinev ja erinevatel alustel reguleeritud: kes vajab õpilaste tunnustust, kes võimalust enesekehtestamiseks, kes palka elamiseks. Õpetaja kutse-eetika on sõnastatud palju üldsõnalisemalt kandes endas põhilisi väärtusi, mis osalt kattuvad Eesti Õpetaja-eetika koodeksiga
annaabi.ee 
