kõiges positiivsust. Teises osas näiteks Denissov rääkis, kuidas ta üritab iga päeva leida mingi asja mis teeks selle päeva meeldejäävaks ning hoiab sellega oma elu ,,huvitavana". Näiteks Denissov ütles, et kui sa suudad millestki päevas rõõmu tunda, kasvõi kellegi teise eest, siis toob see kohe värvi ellu tagasi. Minategelane vastas aga sellepeale, et ta pole öelnud, et tema elust on värv ära kadunud. Minategelane armastab endiselt elu, missiis et ta on kaotanud võime rõõmustada iga päeva üle. *Kui inimene erineb teistest, ehk selle raamatu kontekstis tihtipeale eemaldub grupist, kas see tähendab kohe, et tal on mure? Raamatus küsitakse peategelaselt pidevalt, et kas tal on midagi juhtunud ja kas ikka kõik on korras. Raamatu vältel ta tihtipeale kas ei võta juttu üles või siis vastab väga lühisõnaliselt (esimeses peatükis). Isegi siis kui tal oli meeldib seltskond, võttis ta ikkagi aega, et üksinda
oluliselt nihkunud, nimelt keskaegsed dokumendid ja kroonikad sisaldavad infot sellest, kuidas asjad ideaalis peaksid olema, mitte kuidas need olid. Kroonikud lähtusid spetsiifilisest ajastuomastest mõtteskeemidest ja mõtestasid sündmusi ja nähtusi neist kirjutades. Näiteks kui meil on säilinud varasem kroonika ja sellisem ümberkirjutus teise autori poolt, siis ei saa öelda, et see hilisem ümberkirjutis on ajaloo jaoks väärtusetu, missiis kui ta ei sisalda rohkem faktoloogilist infot kui algne variant. See, mis on olulin, sõltub küsimusest, mis meil on. Kas keskaegses Liivimaa kohta on säilinud palju või vähe kirjalikke allikaid. Oleneb kontekstist. Kui me võrdlema Kesk- ja Lõuna-Euroopaga, siis vähe. Siin perifeerias kirjutati vähem, asjaajamine vähem kirjalik, sellest jäi maha vähem tekste, massiline kirjutamine algas siin hiljem kui Süda-Euroopas. Massilisest kirjutamisest võib Liivimaal pidada al 16. sajandist
annaabi.ee 
