Nimelt: Mitteteadvuse ehk miski sisu moodustavad kaks põhitungi: ELUTUNG ehk Eros SURMATUNG ehk Thanatos Elutung on liikuvam, surmatung staatilisem; elutung avaldub enesesäilitamises, ta püüab kõike säilitada, siduda, ühendada; surmatungi sihiks seevastu on enda ja teiste olendite hävitamine, lagundamine, kahandamine; veel ütles Freud, et surmatung on tumm, elutung aga tekitab kõikvõimalikku elukära. Nooruses valitseb inimeses elutung, vanaduses võtab võimust surmatung. Kuid miskisse kätketud primaarsed protsessid (Freudi järgi uni, unelmad, mälu, taju jms) ei kindlusta indiviidi säilimist. Sel eesmärgil kujunevad välismaailmaga suheldes välja nn. sekundaarsed protsessid, mis on seotud inimese teise osa Mina ehk Egoga. 2. Mina (Ego, Ich) REAALSUSEPRINTSIIP. Mina ainus teadvuslik osa, see, millena inimene tavaliselt elab kujuneb välja 2-3 aastaselt. Tema töö on mõelda, kõhelda, oodata, kaalutleda. Need võimed kujunevad välja välismaailmaga
Lapsed eitavad välisilma ohte nii sõnades (fantaasiad, muinasjutud) kui tegudes (mängud). Liibido on teatud liiki psüühiline energia, mis S. Freudi järgi on aluseks kõigile seksuaaltungi erinevatele avaldumisviisidele. Erinev võib olla seksuaaltungi objekt (seda kirjeldab liibido kateksis e. hõivang e. paine), tungi eesmärk (kas seksuaalsuhe või sublimatsioon) kui ka seksuaalse erutuse allikas (erogeenne tsoon). Freud märkis, et mõnel inimesel on suurem osa liibidost paigutatud miskisse (erootiline tüüp), mõnel minasse (nartsislik tüüp), mõnel aga üliminasse (obsessiivne tüüp). Eriti suure ebaproportsionaalsuse korral pole see enam isiksusetüüp, vaid juba isiksusehäire. C. G. Jungi järgi tähistab liibido kogu psüühilise energia sfääri, kõiki ihasid ja kalduvusi millekski. S. Freudi. järgi on liibido seksuaaltungi energia. See lepitamatu erinevus katkestas psühhoanalüüsi isa S. F. ja kroonprintsi C. G. J. isiklikud suhted ja kulmineerus S. F. kirjas C. G
annaabi.ee 
