Juba 12.-13. sajandi vahetusel oli paljude munkade kutse tulla kloostriseinte vahel välja, et aktiivselt jutlustama hakta. Nad püüdsid uut moodi organiseeruda, tegeledes aktiivselt misjoni- ja kuulutustööga. Ka kerjusordud valisid uue eluviisi: otse vastupidiselt benediktlikule stabilitas loci ideaalile, s.t. vandetõotusele jääda kogu eluks mingisse kindlasse kloostrisse, liikusid nad ringi linnades ja jutlustasid seal, kus nägid misjonivajadust. (,,Kristlike ordude kultuurilugu" P.Dinzelbacher, J.L.Hogg lk 21) 3
uus ajastu. Tekkisid poolreligioossus ja kerjusordud (mendikandid), kellest tähtsaimad olid dominiiklased ja frantsisklased. Nad leidsid viisi kuidas tollal uued rahva- ja vagadusliikumised siduda kirikuga. Kerjusordud valisid uue eluviisi: vastupidiselt benediktlastele, kes omasid vandetõetust, et jäävad eluksajaks ühte kloostrisse, siis mungaordud liikusid ringi linnades ja jutlustasid seal, kus nägid misjonivajadust. Kloostrid rajati linnadesse, samal ajal kui varasemalt oli eelistatud üksildust. See oli kardinaalne muutus: vendadele oli küll esmatähtis ensepühitsemine, kuid mitte enam niivõrd liturilise Jumalakiitmise või sisekaemuse, vaid pigem ligimese õpetliku toetamise kaudu. Dominiiklased kastiinlane Domingo de Guzman (1170-1221) rajas jutustaja vendade ordu 1215.aastal, mida alates 15. sajandist nimetatakse dominiiklaste orduks.
annaabi.ee 
