vastupidi, ei tee nimme seda, mida teevad teised, isegi kui ta seeläbi täiesti ükski jääb ja endale lõpuks inimesevihkaja kuuluse saab. Peategelane Alceste pole inimesepõlgur sõna otseses mõttes, vaid vihkab seltskonda pahede pärast, mida seal kultiveeritakse. Molière oma teostes kasutas tegelaste tüpiseerimine : inimesi ei kujutatud niivõrd individuaalsestena kuivõrd pandi nad kehastama mingit kindlat karakterit ehk iseloomujoont (ideed). “Misantroopi” näitel Alceste on pessimist. Üksinduses ja vabaduses kasvanud Alceste ei tunnista silmakirjalikkust, ta hindab loomupärast lihtsust ja otsekohesust. Õnnetuseks armub ta koketsesse seltskonnadaami Célimène’i, kes esindab just kõike seda, mida Alceste ei suuda taluda. Järgnev komöödia on tegelikult traagiline, sest oma naiivsusele vaatamata pole hea Alceste sugugi naeruväärne. Sümpaatne on koguni tema iseteadlikkus, mis teeb teda ükikuks tema ümbritsevas ühiskonnas
ausa mehena sunnitud põgenema. Alzest ei saanud olla positiivne tegelane, teda tõlgendati negatiivsena. Kõik mõtted paneb ta kirja allteksti. Moliere oli Alzest, see ei olnud aga algselt tema roll, selles rollis väga vähe koomikat. Moliere ise muutub ka misantroopiliseks. Põdes tiisikust, iga uus skandaal süvendas seda haigust, oli pettunud inimestes. Kuna ta oma näidendites naeris arstide üle, siis tema surmavoodile ei tulnud ükski arst. ,,Arst vastu tahtmist" farss pärast Misantroopi. Sel ajal just tegutseb Tartuffe uuendamisega, see keelustatakse taas. See vastu saab kuningliku tellimuse valmistada midagi eestulevateks pidustusteks. ,,Amfitrion'i" kirjutab selleks puhuks 1668. aastal. Esmamuljel konjuktuurne näidend: antiiksüzee, peegeldab ülimat kombelõtvust. Tartuffe teisel ära keelamisel tagajärg Moliere vaenlased viskusid talle kallale, see süvendas tema haigust, suhted naisega halvad, 1667. aasta lõpul sõidab ära oma linnaäärsesse majja
annaabi.ee 
