aastal ning valitsejaks sai Eleanori noorim poeg John Maata. Kuigi Eleanori meelest ei olnud see ideaalne, toetas ta siiski poega, üritades suhteid Prantsusmaaga siluda. 1202. aastal algas sõda, kus Prantsusmaa kuningas Johni vastu astus. See oli sõda, kus John tohutu suure osa oma valdustest kaotas. Ainukesed võidukamad hetked olid suuresti tänu Eleanorile, kes teda igati aidata püüdis. Eleanor suri 1204. aastal Fontevrault kloostris, kuhu ta pages pärast sõja ajal toimunud Mirebeau kloostri intsidenti, kus Prantsusmaa pool sõdinud lapselaps Arthur neid ründas. Lisa 1. „Lein ei ole haigusest väga erinev: oma hoogsas tules ei tunne ta isandaid, ei karda kolleege, ei austa ega säästa kedagi, isegi mitte iseennast.“ „Puid ei tunta mitte nende lehtede, isegi mitte nende õite, vaid nende viljade järgi.“ Kasutatud allikad: Akvitaania Eleanor. 2018. https://et.wikipedia.org/wiki/Akvitaania_Eleanor (20.05.2018) Eleanor of Aquitaine. 2018. http://www.bbc.co
Rahva seas hakkasid levima rahutused ning Marie-Antoinette tõmbus tagasi. Bastille' vallutamine 1789. aastal andis märku alanud revolutsioonist. Marie-Antoinette' kõige lähedasemad sõbrad olid sunnitud lahkuma Versailles'st, kuid Prantsumaa kuninganna kõrvale tuli ja jäi tema armuke ja tõeline armastus, Rootsi aadlik ja sõjaväelane Hans Axel von Fersen. Oli veel lootus, et monarhia suudab veel päästa Rahvuskogu, eesotsas selle juht Mirebeau, kuid viimase surm mattis lootused. Märatsev rahvas jõudis ka Versailles' lossi, kus sunniti kuningapere jätma oma residents ning sõitma Pariisi, et edasist tumedat tulevikku veeta Tuileries's. See oli märk kuninga allaandmisest ning monarhia kukutamisest. Marie-Antoinette ei lubanud seda alandust endale ning Ferseni abiga võeti ette põgenemisplaan. Esimene kukkus kohe läbi. Teine põgenemiskatse tundus justkui saavat õnneliku lõpu, kuid peaaegu oma põgenemise
annaabi.ee 
