Kristjan Jaak räägib neis retoorilise ülevusega laulja suurest missioonist rahvaste elus. Oma populaarseimas oodis ,,Kuu" loob ta eredate loodusnähtuste abil üleva pildi Eesti maakeelest. Seal kasutab ta värvikaid epiteete, metafoore, kordusi ja mitmeid teisi huvitavaid stiilivõtteid. Kuu Kas lauluallikas Külmas põhjatuules Minu rahva meelesse Oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas Ilusa lõhnaga mirdike Vilusas kaljuorus Ei või õitseda kaunisti: Kas siis meie maa keel, Mis kui tasa ojake 7 Oma ilu tundmata Heinamaa läbi, sinise Taeva kullases tules Rahuga on jookslemas, Ehk ka toreda häälega, Oma rammu tundmata, Taeva müristamisega Kui meri on hüüdmas: Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida? Siis ma võtan teid, Selge, sinise taeva
J. Petersoni luulet Laulja Kuu Nii kui vahuse jõe Kas lauluallikas mürisevad lained, külmas põhjatuules mis kalju pealta minu rahva meelesse langevad oru sisse; oma kastet ei vala? nii kui taeva pikne musta pilvede alla Kui siin lumises põhjas hirmsasti kärgatab: ilusa lõhnaga mirdike nõnda on jooksmas laulu vilusas kaljuorus ilus tuline oja ei või õitseda kauniste: Kas siis meie maa keel, Nii kui valguse allikas mis kui tasa ojake seisab austet laulja oma ilu ei tundes oma vendade keske'ella Heinamaa läbi, sinise Kärgatab pikne, taeva kullases tules
annaabi.ee 
