lavakunstikooli tudengid) ning Meelis Põdersoo. Tegu oli komöödiaga, mis rääkis võõrastemaja perenaisest Mirandolinast, kes oli universaalne naiselikkuse sümbol, keda kõik võõrastemaja meeskülalised armastasid. Mehed hellitasid teda nii kingituste kui vahetu tähelepanuga, mille Mirandolina kõik viisakusest vastu võttis. Vaid üks härra nimega Ripafratta kuulutas end naiste võltsnaeratuste vastu immuunseks, mis seadis omakorda edevale Mirandolinale väljakutse - vallutada mehe põlglik süda, kasutades selleks kõiki naiselikke võrgutusrelvi. Mees sõnas: „Naiste võim on kõige jubedam asi maailmas.“ Ripafratta võrgutamine lõpuks tal ka õnnestus (lausa sama päeva õhtul, mil härra saabus). Mirandolina valiv natuur ja salakavalus viis loo selleni, et lõpuks ei tahtnud teda enam ükski külalistemajas viibinud mees. Peateemad, mida peamiselt „Mirandolinas”
Laval oli kaks lauda ja kaks tooli. Toolid ja lauad oli üheks tähtsamateks esemeteks terves etenduses, kuna tuleb ikkagi arvestada vajadusega, et näitleja vajab istumiskohta või kellelgi on vaja näiteks pesu laual triikida. Lava oli eraldatud külalisemaja kaheks toaks väga lihtsa lahendusega, suure läbipaistva kardinaga. Valguse eredust muudeti vastavalt vajadusele ehk olukorrale. Kõige huvitavam lahendus oli lõpus, kus punktvalgus oli koondatud Mirandolinale ning ülejäänud lavaga koos tekkis tõesti selline vau-efekt. Muusikat mängiti kitarril, mitmes kohas, kus taheti etendada ja mõjuma panna pidutsemist. Tekkiski väga ehtne ja reaalne tunne nagu keegi naudiks kitarri saatel seltskonda ja mõnusalt pidutsemist. Isiklikult väga meeldis etendus, kuna ”Elu on komöödia” põhimõte tõesti mõjus ka mulle. Naljakad repliigid, võrdlused ja vihjed tekitasid vägagi huvi kuulata. Ütleks, et etenduse algus oli
annaabi.ee 
