Minu otsuste ja soovidega üldjuhul siiski arvestatakse kuna olen osanud omad seisukohad ära põhjendada. Kooliõpilasena olen kogenud nii autoritaarseid kui demokraatlikke suhteid. Esimesed on minu arust populaarsed pigem vanemate pedagoogide puhul, kellede nõudmised õpilasele lähtuvad vaid nende isiklikust vaatevinklist ja seda nii aineõpetuses kui ka õpilase seisukohtade ja arusaamade eiramises. Ma pole päris kindel, et selliste pedagoogide puhul mingist minupoolsest võimalusest demokraatiat arendada ja edendada üldse rääkida saaks. Aga on hea teada, et ühel päeval on eelpool kirjeldatud õpetaja aine omandatud ja ainevälist suhtlust annab edukalt vältida. Samas õpilase-õpetaja võrdne suhtlemine võib anda tõuke ka koolijärgseteks mõttevahetusteks ja elu-olu lahkamiseks. Näitena tooksin siinkohal oma põhikooli klassijuhataja, kelle pool paar korda aastas klassikaaslastega heal meelel kohtume.
Lehtsaar: 2010). Sirje Pree Suhtlemispsühholoogia 9 Kas suhtlemisoskus on vajalik? Inimene suhtleb häälega, sõnadega, oma kehaga. Pole võimalik mitte suhelda. Ka vaikiv inimene annab edasi mingi teate. Suhtlemine on inimestevaheline vastastikuse tajumise, mõjutamise ja infovahetuse protsess. Suhtlemine algab sellest, et ma olen valmis suhtlema - s.t. minupoolsest suhtlemisvalmidusest (ma keskendan oma tähelepanu suhtluspartnerile, lülitades/katkestades muu info vastuvõtu, ka muude asjadega tegelemise), ma tajun suhtluspartnerit (välimust, häält, liigutusi), kohandan sellele oma suhtlemisviisi, vahetan informatsiooni, töötlen seda, võtan vastu mingi otsuse. Nagu märgata, on suhtlemisprotsessis kasutusel kõik psüühilised protsessid - taju, tähelepanu, mõtlemine, mälu, kõne. Suhtleja tajub
annaabi.ee 
