esialgselt anti. Zen aiad ehk kuiv-aiad on tuntud oma tähelepanuväärsete Karesansui stiilis loodud karmide kivi- ja liivamaastike poolest, mida meie, nii öelda lääneinimesed näeme kui meditatsiooni, keskendumise ja valgustatuse paigana. Jaapanlastele on väga oluline maastiku loomulikkus ja seda kujundatakse ettevaatlikult ja hoolikalt planeeritult. Inimesed sõltuvad loodusest, seetõttu on keskkonna kujundamisel oluline säilitada universumi ühtsust, luua loodusliku täiuslik miniversioon kooskõlas inimkätega valmistatule. Igal elemendil on oma sümboolne tähendus. Kivid, mida aedades asetatakse kesksele kohale, ei ole juhuslikud. Need on omamoodi erilised ning enamasti püütakse asetada nii, et vaatlejale tekib ettekujutus mõnest teatud lemmikuks kujunenud sümbolist. Aedades kasutatavad elemendid tulenevad mütoloogiast, kus kilpkonn tähistab tarkust ning pikaelisust, kurg head õnne jne. Suured kivid tähistavad mägesid, kruus ning liiv tiigikesi ja jõgesid
sajandil koos muude janitsaripillidega ning seda mängiti kahe erineva kepiga. Üks oli raske lusikakujuline nui ja teine kerge kepp. Duvalit mängivad ka praegu koos salmeiga Istanbuli tänavamuusikud. Timpanid Timpanite varajane vorm on nakers, paar väikesi trumme, mille läbimõõt on kuni 25 cm, üks häälestatud teisest veidi kõrgemaks. Nende eeskujuks oli 13. sajandi ristisõdade ajal araabia naqqara. Väikesed käsitrummide paarid, nn tabla ja bayan, on timpanite miniversioon. Suured katlakujulise põhjaga trummid kujunesid 14. ja 15. sajandi Saksamaal. Neid mängiti paaris, riputades nad kahele poole hobust. Timpanite prestiiz oli nii suur, et neid tohtis olla ainult aristokraatidel. Paruni seisust allapoole neid olla ei võinud. Timpanid tulid kasutusele mõnedes ratsaväerügementides, kuhu kuulusid põhiliselt aadlikud. 17. sajandi algul olid nad trompetite järel jõudnud ka kirikumuusikasse ja varsti pärast seda orkestrisse