Edasi läks näitus taas abstraktseks ja värvikirevaks. Saabus pop kunst. Tasapisi paranes meeleolu ning seinal rippus suur Rein Tammiku õlimaal „1945-1975“, millest õhkas selle ajastu meeleolu. Järgmisena leidsin end ümbritsevat hüperrealismist. Pildid olid väga fotolikud ja lihtsad. Jaan Elkeni „Tallinn. Kopli kaubajaam“ 1982, Tõnu Virve „Eesti naine“ ja Ülo Emmuse „Ilus uks“ 1979 pälvisid minult selle saali tähelepanu. Minnes järgmisesse saali, läks kunst veel minimalistlikumaks ja modernsemaks. Terve üks sein koosnes Rene Kari „Doomino“ ja Sirje Runge „Kolm“ teostest. Viimases saalis olid Richard Kaljo teosed. Mustvalged pildid kujutasid argipäevaseid tegevusi ja olid tehtud ülima täpsusega. Üldpildis suutis näitus väga hästi näidata ära 20.sajandi teise poole Eesti eluolu ja kunstiliikumised. Näitus oli huvitav ja usun, et igaühel on midagi sealt vaadata.
Kirjaniku teoseid on tõlgitud paljudesse erinevatesse keeltesse. Kuulsaks sai Kaplinski luuletajana. Tema esimene luulekogu ,,Jäljed allikal" ilmus 1965. aastal noorte autorite kassetis. Juba selles raamatus võib ära tunda autorile omase hoiaku. Loomingu suurteks mõjutajateks on olnud idamaine filosoofia, antiikkultuur, religioon ja mütoloogia. Nüüdseks on kirjaniku metafoorirohke ja vormiliste piirideta luule muutunud voolavast minimalistlikumaks. 2.2 Luule Kaplinski üks parimaid luulekogusi oli aastal 1967 ilmunud ,,Tolmust ja värvidest".Luulekogus paistab silma tema loodustaju, kuid suhe ajalooga on tal pigem tõrjuv. Jaani kirjutus stiil on seal elliptiline ja metafoorirohke. Luules on tal vaheldumisi paigutatud vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk. Aastal 1976 ilmunud luulekogu ,,Ma vaatasin päikese aknasse, on põhijoontes samasugune eelmisega
annaabi.ee 
