et lasta kasutajal efektiivsemalt sisuni jõuda. Tulevikus on aga üsnagi tõenäoline, et lamedas disainis kerkivad esile sellised trendid nagu pikad varjud, elavad värvid, lihtne tüpograafia ja minimalism, kus elementide arv lehel viiakse miinimumini. Lameda disaini rikkalikum alternatiiv on aga material disain. See disainimuster keskendub ümber reljeefsete ja dünaamiliste elementide. Kasutatakse varju efekti ja liikumist, et luua realistlikum disain. Oma minimalistlikkusega on material disainil palju ühist lameda disainiga. Vahe on selles, et material disain annab visuaalselt sügavama tunde, kui lame disain. Disainerid kasutavad seda disaini oma kujundustes üha rohkem ning see trend on veelgi kasvamas. Üha rohkem näeme me, et veebilehed muudavad oma fotosid, elemente ja ikoone rohkem personaalsemaks. Kodulehtedel kasutatakse oma enda fotosid, mitte aga fotosid, mis on võetud pildipankadest
või kujundlikult, mehe võimu all, vanglas. „The Circle“ on just sellise avameelsuse ning publikule Iraani olukorra näitamise pärast keelatud. (Panahi 2000) Tegelikult on üsna raske võrrelda kahte nii erineval ajal tehtud filmi. Samas aga tuleb välja, kuidas aja jooksul on muutunud mehe ja naise vaheline suhtlus ning ühiskondlik positsioon. Kuigi paljud Iraani filmid on silma jäänud minimalistlikkusega, siis minu kahe vaadatud filmi („The Circle“ ja „Brick and Mirror“) puhul ma nii väga minimalistlikkust ei näinud. Mõlemad filmid olid avameelsed ning kajastasid ühiskondlikke probleeme ning meeste ja naiste positsiooni erinevusi. Ka filmidest tuleb välja see, et islamiriikides on naised madalal positsioonil ning meestel on nende üle võim. Kui Golestani filmis naine ja mees olid kui
annaabi.ee 
