§-d 1518 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS)*93 II peatükk, iseäranis selle § 6. Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemis on õiguskantsler ainus institut- sioon, kes võib omal initsiatiivil ja äranägemisel algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Õigusteadlaste ja praktikute seas valitseb üksmeel, et õigustloov akt põhiseaduse § 139 lõike 1 tähenduses hõlmab selle minimaalkontseptsiooni kohaselt parlamendiseaduse ning valitsuse, ministri ja kohaliku omavalitsuse määruse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on laiendanud õigustloova akti mõistet selliselt, et see hõlmab ka materiaalses tähenduses universaalakti, mis on ekslikult vormista- tud individuaalaktina.*94 Kui kanda see üle õiguskantslerile, peaks õiguskantsler hakkama järelevalvet teostama ka näiteks haldusmenetluse seaduse § 51 lõikes 2 sätestatud üldkorralduste üle. See suurendaks
vastava riietuse olemasolu, magamisaset, mis peab olema külmal aastaajal köetud ruumis, elementaarseid hügieenitarbeid, pesemisvõimalust, elementaarset meditsiiniabi ning toimetulekut võimaldavat haridust. Sellele vastab riigi põhiseaduslik kohustus tagada oma kodanikele eelnimetatud elatusmiinimum. Põhiseaduslik miinimum ei takista seadusandjat loomast sellist sotsiaalsüsteemi, nagu ta õigeks peab. Keelatud on ainult laskuda allapoole põhiseaduslikult tagatud läve. Põhiseadusliku minimaalkontseptsiooni taga on tõdemus, et sotsiaalsed põhiõigused nõuavad vabu rahalisi vahendeid, mida võib eri aegadel olla eri hulk. Võrdsuspõhiõiguse kõige üldisem sisu kajastub stereotüüpses väljendis, mis pärineb Aristoteleselt: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Sellest tuleneb võrdsuspõhiõiguste mõistmiseks põhjapaneva tähtsusega tõdemus: et teha kindlaks, kas kedagi
annaabi.ee 
