Sellest ülesaamiseks töötas Mike Lesk välja "universaalsed I/O teegid", kuid ka need ei lahendanud probleemi täielikult. Aastal 1977 sai UNIX-i töögrupp aru, et palju lihtsamaks võib kujuneda hoopis kogu UNIX-i installeerimine teistele masinatele, selle asemel et püüda üle kanda vaid erinevaid programmijuppe. Esimesena paigaldati UNIX labori Interdata 8/32 mikroarvutile, mis oma ehituselt sarnanes PDP-11-le. 1978. aastal suudeti süsteem üle kanda ka Digital-i VAX miniarvutile. Kuigi sel ajal oli UNIX veel üsnagi katsetusjärgus olev süsteem, muutus ta kiiresti populaarseks erinevates ülikoolides ning tema turustamisega tegelesid juba mitmed ettevõtted. UNIX-ist oli saanud järsku midagi enamat kui vaid arendusprojekt. Tõepoolest, juba 1973. aastal kasutas seda operatsioonisüsteemi 16 AT&T ja Western Electricu allüksust. UNIX levis väga ruttu. 1973. aasta oktoobris toiminud ACM-i
endaga kaasa operatsioonisüsteemi kiire arengu ka väljaspool teda ametlikult arendavat Bell-i Laboratooriume (Bell Labs). Üks esimesi UNIX operatsioonisüsteemi kasutajaid, ja hiljem ka aktiivsemaid arendajaid, oli California Ülikool Berkeley-s. 1973. aastal inspireerituna Ken Thompson'i esitlusest, ostis varem suurarvuteid kasutanud California Ülikool Berkeley-s PDP-11/45 miniarvuti 1974.a. jaanuaris paigaldas Keith Standiford PDP-11/45 miniarvutile UNIX-i neljanda versiooni. 1974.a. kevadel lisati PDP 11/40 1975.a. aasta sügisel lisati PDP 11/70. 1977.a. aastal pandi kokku first Berkeley Software Distribution ehk 1BSD. Tegemist oli lisaga UNIX-i kuuendale versioonile, sisaldades Pascali kompilaatorit ja ex tekstiredaktorit. 1978.a. keskel ilmunud 2BSD tõi veaparandusi 1BSD süsteemile, lisandusid vi tekstiredaktor ja C kest. 2003. aastal ilmus viimane 2
annaabi.ee 
