sajandi keskpaigani Renessans tähendas loogika jaoks lahtiütlemist keskaegsest, otse Aristoteleselt lähtuvast skolastilisest loogikast. Hakkas sündima uus, matemaatikaga sidet leidev sümboolne loogika. Viimasest jooksebki veelahe antiik- ja keskaegse ning tänapäevase loogika vahel. Õhus olevad, siin-seal väljendatud ideed täpsest, universaalsest sümbolkeelest ning selle keele abil tehtava arutlemise matematiseerimisest ja mehhaniseerimisest ei jõudnud enne 19. sajandi keskpaiku aga mingisugustegi praktiliste tulemusteni peale lihtsate, ebasüstemaatiliste sümbolsüsteemide loomise. 2.3.1 16. ja 17. sajand Renessanssi seostatakse kreeka-rooma klassikute ausse tõstmisega, kuid samas oli renessansiaegsete kirjanike hulgas kombeks põlata Aristotelesest lähtuvat, möödunud sajandite ``steriilset'' skolastilist loogikat. Martin Lutherit olevat ärritanud mistahes viide Aristotelesele. Esimese mitte-ladinakeelse loogikateose Euroopas kirjutas 1555
Parempoolsed väidavad, et sotsiaaldemokraatia on lihtsalt vargus või orjus. Maksustamine on vargus (kui võtab tööga teenitud või pärandusena saadud raha) ning orjus (kui paneb inimesed osa oma tööajast tööle valitsuse heaks). Neilt, kellel on, võetakse jõuga (praegusel ajal mitte enam vägivallaga, vaid seaduse jõuga) ära see, mis õigusega (rikkale) omanikule kuulub. Vargus ja röövimine päise päeva ajal on nii progressiivne maksustamine, omandile mingisugustegi piiride seadmine, kas või kallasraja seadus või igameheõigus metsas. Rikkuse ümberjagamine rikkuse juurdeloomise asemel on vasakpoolsete peamine viis võimul püsida. Peenike nipp seisneb vaid selles, et neid, kellelt röövitakse, peab olema vähem kui neid, kellele tundub, et nad röövsaagi jagamisest kasu saavad. Eriti ärritav on parempoolsete arvates see, kui rahvale kinnitatakse, et inimestel on “õigus” tasuta haridusele ja suurele pensionile. Sisuliselt
annaabi.ee 
