Vilde, Tammsaare, Tuglas,Luts, ka Madarik, Jakobson, Keerd. Sees on ka Suits ja Under, see jääb viimaseks korraks enne väga pikka aega, kui neid jälle kooliraamatusse lubati. Tähelepanu väärib ka lugemiku illustreerinud kunstnike nimistu: Bach, Sagrits, Okas, Jensen, Kollom, Luhtein jt. Kuid pildid ise on selgelt ühese ülesandega: suurendada viha N.Liidu vaenlaste vastu, kelleks on eeskätt sakslane, ka minevikusakslane. Räigeim pala lugemikus on P.Keerdo Lapsetapp, kuid A. Jakobsoni Väike kangelane (Hugolt või Dostojevskilt laenatud pealkiri) läheneb samuti talutavuse piirile. On arusaamatu, kuidas võis lastele kättesaadavas materjalis olla niisuguseid lõike ja eriti niisuguseid pilte. Tsiteerin: Nad muljusid teda, väänasid ta jäsemeid ja peksid teda kõhukoopasse...Siis murdis keegi ta sõrmi...ja kui nad olid puruks tagunud kõik ta parema käe näpuotsad... ta ei murdnud siiski..
(1943), autorid Andersen ja Seilenthal. Lugemik algab seltsimees Stalini raadiokõnega nn Suure Isamaasõja alguse päeval, järgneb hea eesti klassika, mille väärtust isegi poliitiline suunitlus ei muuda: Kalevipoeg, Koidula, Bornhöhe, Vilde, Tammsaare, Tuglas ja Luts- see jääb viimaseks korraks enne pikka aega, kui neid jälle kooliraamatutesse lubatakse. Lugemiku illustratsioonid on selgelt ühe suunitlusega- suurendada viha ENSV vaenlaste vastu, kelleks on eeskätt sakslane, ka minevikusakslane. Räigeim pala lugemikus on A. Jakobsoni "Väike kangelane" (Hugolt või Dostojevskilt laenatud pealkiri). On arusaamatu, kuidas võis lastele kättesaadavas materjalis leiduda niisuguseid taluvuse piire ületavaid lõike. ..."Nad muljusid teda, väänasid ta jäsemeid ja peksid teda kõhukoopasse...Siis murdis keegi ta sõrmi...ja kui nad olid puruks tagunud kõik ta parema käe näpuotsad...ta ei murdunud siiski..
annaabi.ee 
