Oluline ei ole mitte usal- dusväärsus vaid see, mida tekst tõendab. Loomulikult ei olnud palud ajaloolased sellise asjaga rahul ja hakkasid välja mõtlema lahtreid. Vaatamata rahulolematusele “käärid-ja-liim” meetodiga ei olnud see väljapääs. teaduslik ajalugu — Ajaloolane vaatab jäänuseid, aga tema ülesanne on avastata, milline oli see minevik, kust sellised jäänused tekkida võisid. Ta loob minevikupildi vaadates jäänuseid. Ta mängib tõendite põhjal minevikku läbi. Jäänused figureerivad tõenditena. Tuntud ajalookirjutaja E. Bernheimi järgi on aga olnud kolm etappi: referatiivne ajalugu — näiteks Herodotos sellega tegeles. Osaliselt uuri- mine, osalt kirjeldamine. Olulisel kohal olid eetilised eesmärgid või olukorra faktiline meelespidamine ja tähelepanuväärsete sündmuste jäädvustamine.
et kindel maailmapilt tekitatakse terve jada religioonide tippe. Need on need kindla maailmapildi kehtestajad. Siis on vahepeal ka uusaja mõtlejad, aga see tekst on kirjutatud juba sellelt positsioonilt, kus see kord, selge ja kindel maailmapilt enam ei kehti. See on jälle veider positsioon, et see lausuja on nende ideede pooldaja ja iatseb möödunud aegade põhimõtteid taaskord jälle tagasi. Aga selle kohta, milline on olukord olevikus, midagi ei öelda. Minevikupildi kaudu aga antakse ometi mõista, et see kindel ja selge maailmapilt on lagunenud nii, et ühe ja kindla maailmapildi asemel on väga palju maailmapilte ja mingit muud eetikat peale kristliku eetika. 90ndate luule puhul on just Krulli luulekogu see, kus ta esitab kõik võimalikud uue luule, teistmoodi kirjutatava reeglid ja proovi, katsetab läbi võtted, kuidas järgnevalt võiks eesti Eesti nüüdiskirjandus
annaabi.ee 
