Mu sünge tegu ei häirinud mind peaegu üldse. Oli korraldatud läbiotsimine, kuid muidugi ei leitud midagi. Neljandal päeval pärast tapmist tulid politseinikud jälle maja läbi otsima. Ma ei tundnud mingit muret. Kui politseinikud hakkasid juba lahkuma rääkisin neile, et see maja on väga hästi ehitatud ja koputasin enda käes oleva kepiga vastu müüri seda osa, mille taga seisis mu armastatud naise surnukena. Vaevalt jõudis löökide kaja vaibuda, kui hauakambrist kostus karjatus. Minestades vaarusin vastasseina äärde. Politseinikud lammutasid müüri. Nende ees seisis püsti laip, mis oli juba suuresti ära kõdunenud ja tardunud verega koos. Laiba pea peal istus jälk elajas, kelle tõttu ma oma naise olin tapnud ja kes oli mu timuka kätte andnud. Olin tolle peletise koos oma naisega hauda müürinud.
väljaütlemist andis punasärkide kapten Feri Ats noormehele au. Viimane Sõda Pal-tänava poiste krundi pärast- Pal-tänava poisid võitsid. Võtsid punasärgid pantvangiks. Poisid loopisid vastlastel silmad liivatäis, ja topisid pantvangid onnidesse. Selles sõjas ei osalenud haige suurepalavikuga noormees Nemecsek. Sõjalõpuks hiilis kodust Nemecsek oma kambale appi ja püüdis punaväe kapteni kinni minestades tema ees. Krunt- Raamatulõpus: Kaevati krunt üles, et ehitada kolmekorruseline maja. Peategelased Boka iseloomustus Boka oli 14 aastane poiss ja tema näos oli veel vähe mehelikkust. Kui Boka avas suu, et rääkida siis teenis ta tublisti paar aastat juurde. Tema hääl oli tasane, sügav ja tõsine ning mis ta ütles oli samataoline kui ta hääl. Ta rääkis harva rumalusi ja koerustükkidest ta osa ei võtnud. Väiksematesse tülidesse ei seganud ta kunagi vahele, isegi kui teda
Vaevalt jõudis mu löökide kaja vaibuda, kui sellele vastas hääl hauakambrist! – karjatus, algul summutatud ja katkendlik, nagu lapse nuuksumine, millest aga paisudes sai üksainus pikk ja pidev kriiskamine, anomaalne ja ebainimlik ulgumine, pooleldi hirmunud, pooleldi võidurõõmus karjatus, mis võinuks kerkida üksnes põrgust, ühiselt piinades vaevlevate neetute ja needuse üle juubeldavate deemonite kõrist. Pole mõtet rääkida minu enda tunnetest. Minestades vaarusin vastasseina äärde. Hetkeks jäid mehed trepil tohutust hirmust ja õudusest liikumatult seisma. Järgmisel silmapilgul oli tosin tugevat kätt müüri kallal. See langes tervena. Laip, juba suuresti kõdunenud ja tardunud verega koos, seisis vaatajate silme ees püsti. Tema pea peal, punane suu pärani ja ainus silm kiiskamas, istus jälk elajas, kes mind salakavalalt oli ahvatlenud tapma ja kelle reetlik hääl mu timuka kätte oli andnud. Olin tolle peletise hauda sisse müürinud
rahuldatud, ja siis oma kurvastuseks avastanud, et raha on kadunud. õnnetu, õnnetu asi, et nad need riistad sinna tõid! Nad otsustasid silmad lahti hoida, kui see hispaanlane peaks linna tulema kättemaksuvõimalusi uurima, ja jälgida teda «number kaheni», olgu see kus tahes. Siis aga tuli Tomi pähe äkki kohutav mõte: «Kättemaks? Mis siis, kui ta mõtleb meid, Huck?» «Oh, ära räägi,» ütles Huck peaaegu minestades. Nad arutasid seda asja põhjalikult ja kaldusid linna jõudes uskuma, et ta võis mõelda kedagi teist, vähemalt, et ta võis mõelda üksnes Tomi, sest ainult Tom oli tema vastu tunnistanud. Väga, väga väike lohutus oli see Tomile, et ta viibis üksi hädaohus! Kaaslane oleks selles suureks kergenduseks olnud, mõtles ta. 159 28. PEATÜKK Päevane seiklus piinas sel ööl tugevasti Tomi unenägudes. Neli korda oli see suur varandus tal käes
annaabi.ee 
