näe" ja naabrite vaheline trumpamine, et ,,sel sulane trumlis aga mul ei midagi". Näitlejatest meeldis väga Paul Poom, kes just oma tõsidusega oli naljakas. Kokkuvõte Mats Traat on kutseline kirjanik aastast 1970. Mats Traadi tippteoseks võib pidada kahtlemata eestis hästi tuntud romaani kui filmina ,,Tants aurukatla ümber", kus kurb ja kaunis põimub koomilisega ning Mats Traat läbi selle justkui kinnitab, et elutants oma sammude ja pöörete, tulekute, olekute ja minekutega on tõsine tegevus, kus töö käib vilja, see on leiva pärast ehk siis inimese eksistentsiks elementaarseima pärast. Mats Traat on kolmekordne Vilde-nimelise kolhoosi preemia laureaat ja teeneline kirjanik. Mats Traat on kirjanik, kelle loomingule tema eluajal on ausammas püstitatud. Nimelt seisab Vilde nim. kolhoosi keskuses Pajustis pjedestaalil aurukatel, premeeritud teose peategelane.
Autori eesmärk on kirjeldada Nipernaadi seiklusi läbi Lõuna-Eesti, kus Nipernaadi annab inimestele, keda ta kohtab jõudu unistamiseks ning räägib seda, mida nad kuulda tahavad. Nipernaadi käib erinevates kohtades ning kohtub inimestega, keda ta siis aitab, või ajab asju hullemaks, naised armusid temasse, kuid Nipernaadil oli endal juba ka naine kodus ootamas. Nipernaadi üritab tekitada kõigis armastust, kuid tema on hoopis see, kes teeb naistele haiget oma valedega ning ära minekutega, kui tüdrukud on temast juba tõeliselt huvitatud. Tõekspidamiseks võiks olla ehk see, et kuigi Nipernaadi pidevalt valetas, aga siiski ta ei tahtnud kellelegi halba, vaid soovis inimestele anda seda, mida nad vajasid. II AINE JA TEEMA Nipernaadi seikleb erinevates kohtades, probleemideks võib olla see, et kõik naised, kes temasse armuvad, neid Nipernaadi pärast ei taha, talle lihtsalt meeldib, et kõik teda tahavad,
Loomulik tung kiindumusele äratab meis lootuse ühineda oma kaaslastega, ja naasev eraldumistung hõikab meid sellelt klaperjahilt tagasi. Nii veedab igaüks oma elu sõprust otsides, ja kui ta oma tõelised tunded talletaks, siis võiks ta kirjutada oma armastuse igale uuele kandidaadile niisuguse kirja: ARMAS SÕBER: Kui ma oleksin kindel sinus, kindel sinu võimekuses, kindel, et sa sobitad oma meeleolu minu omaga, siis ei mõtleks ma enam iial tühiasjust seoses su tulekute ja minekutega. Ma pole kuigi tark; mu meeleolud on üsna hoomatavad; ja ma austan sinu geeniust; see on minust veel loodimata; ometi ei söanda ma loota, et sa mind täiuslikult mõistaksid, ja nii valmistad sa mulle nauditavat piina. Sinu igavesti või mitte iialgi. 2 Üks päevikusissekanne 1833. aastast kõlab: "Kogu mu edu, niipaljuke kui teda on, koosneb tervenisti nurjumistest üksikasjades." 3
annaabi.ee 
