Pablo pakkub talle selleks võimaluse ja võtme: ,,...see on teie enda hingemaailm, mida te otsite. Ainut teie enda sisimas elab too teine tõelus, mida te igatsete. Ma aitan teil teie enda maailma nähtavaks muuta, see on kõik." Pablo juhatab Harry maagilisse teatrisse, kus Harry peab õppima naerma. Harry sooritab sümboolse enesetapu ja lahkub tõelusest. Maagilises teatris kohtub Harry oma igas vanuses, igas meeleolus, igat tüüpi minadega, õpib figuurimängu, mis polegi muud kui kui elumäng, elukunst. Nähtavale tuleb Harry sügav metsikus: hävitamis ja tapahimu. Ta elab taas läbi kõik olnud ja olla võinud armastused, armumised, juhused ja ahvatlused. Just maagilises teatris õpib Harry nägema ennast ja maailma mitte lepitamatuist vastanditest koosnevana, vaid tervikuna; isikust mitte enam eraldi seisva, lõpetatud ja kinnise
piiritletud, seega on ka kogemused stabiilsed ja ei muutu olukorraspetsiifiliselt. 4. Punktiirjoon kuuluvusgrupi (ingroup) ja välisgrupi (outgroup) vahel viitab sellele, et indiviidid saavad gruppide vahel võrdlemisi lihtsat liikuda. Kuuluvusgrupp on küll lähedasem, kuid seda ei vaadelda fundamentaalselt erineval moel. Mina ja mitte-mina (ning suurel määral ka teiste) vahe seisneb selles, et teistega suheldakse kui mitte- minadega. Kultuuris, kus indiviide tajutakse suuremate sotsiaalsete üksuste osana (Masai, Samburu), on neile oluline arvestada kuidas nende käitumine mõjutab teisi, ning need kogemused defineerivad teise suurema mina – kuuluva mina. Joonis: 1. Erinevalt sõltumatust minast, on siin indiviidi ja teda ümbritsevate vahelised ringid punktiirjoontega ja kattuvad, mis
annaabi.ee 
