Faktorite seas, mis determineerivad, kas tajutakse liikumise stroboskoobilist efekti või mitte, on peale pausi kahe stiimuli vahel olulised veel valgusallikate kaugus teineteisest, valgussähvatuse kestus, valgusallika suurus ja vaataja subjektiivne kogemus ehk nö treenitus. Mis puudutab pausi kestust kahe stiimuli vahel, siis tuleb märkida, et optimaalseks pikkuseks loetakse vahemikku 30 millisekundist kuni 300 millisekundini, kusjuures 30 ms 60 ms korral tajutakse liikumist mittesujuvana. Kuigi paus 0 s tähendab tegelikku liikumist, on 0 sekundile lähenemisel - ülilühikeste ajaintervallide juures (alla 30 ms) - liikumise avastamine häiritud sarnaselt 300 ms-st kauem kestva pausiga kahe stiimuli vahel (Graham, 1965). Esilekutsutud ehk indutseeritud liikumine - kui vaadata liikumatut objekti liikuval taustal jääb mulje, et taustal olev objekt liigub
sajandi kesk- paigas on helidevahelise tämbrierinevuse peamiseks objektiivseks põhjuseks peetud erinevusi helide spektris. Spekter on kujutis, mis näitab heli osahelide ( või ülemhelide) koosseisu ja nende suhtelist tugevust. nii nagu muusika üldse saab eksisteerida üksnes aja tõttu, sõltub ka heli tämber suuresti nendest muutustest, mis aja jooksul heliga toimuvad. Ataki kestus on püsiosa ja hääbumisega võrreldes palju väiksem ega ulatu tavaliselt rohkem kui paarikümne millisekundini. Paljude instrumentide helid kaotavad kuulaja jaoks oma karakteerse tämbri, kui ataki osa nendest helidest mõne helitöötlus- programmi abil arvutis eemaldada. Mis siis tegelikult heliga ataki ajal toimub? Veidi lihtsustatult võiks öelda, et ataki jooksul saavutavad heli koostises olevad osahelid oma tugevuse ehk amplituudi sihtväärtuse, kuid erinevate osahelide puhul leiab see protsess aset erineva kiirusega, mis ilmselt ongi kahe erineva tämbriga heli atakke
annaabi.ee 
