toitumistingimuste ja elutingimuste paranemine ning pereplaneeringu puudumine. Tegu on globaalprobleemiga, mis on rohkem või vähem varjatult praktiliselt kõigi globaalprobleemide põhjus. Olgu selleks siis vihmametsade pindala vähenemine ja sellega kaasas käiv bioloogilise mitmekesisuse kadu, kalavarude kokkukuivamine, erosioon ja kõrbestumine, mageveevarude puudus, osoonikihi hõrenemine, märgalade hävimine või õhusaaste [2]. Maailmas on praegu üle 7 miljandi inimest ning see arv kasvab iga aastaga, peamiselt toimub elanikkonna juurdekasv arenevates riikides. Näiteks praegu elab 60 protsenti maailma rahvastikust Aasias, vaid 13 protsenti Aafrikas ja 12 protsenti Euroopas ning 15 protsenti mujal [3]. Rahvaarvu pidev tõus põhjustab toidu nappust ning suur osa inimestest ei saa piisavalt süüa. Maailmas nälgib umbes 925 miljonit inimest, neist 65 protsenti elavad seitsmes riigis: Indias,
toetust said ka kohalikud omavalitsused summas 278 miljonit dollarit. Raha oli mõeldud peamiselt avaliku majutuse arenguks. 1950. aastatel laiendas föderaalvalitsus toetusi ka majalogude lammutamiseks, linnaosade plaanipäraseks taashoonestamiseks, linna uuendusteks ja lennujaamade rekonstrueerimiseks. 1960. aastate alguseks said kohalikud omavalitsused toetusi 592 miljoni dollari ulatuses. 1960. -1970. aastatel osariikidevaheliste suhete areng jätkus. Eraldati üle 85 miljandi dollari ja seda nüüd peamiselt kutse-ja muude haridusprogrammide, samuti tervishoiu-,keskkonnakaitse-, elamuehitus- ja ühiskonna arendamise programmidele. President Lyndon Johnsoni nn suure ühiskonna poliitilised suunad sisaldasid esimest korda linna vaeste toitmist, töötute ametikoolitust ja vaeste perede lastele hariduse andmist. (Gitelson A. R.; Dudley R. L.; Dubnick M. J. 1996. lk 51-53) KOKKUVÕTE KASUTATUD MATERJALID 1. Gitelson Alan R.; Dudley Robert L; Dubnick Melvin J. 1996
annaabi.ee 
