Sõjategevus on üldiselt langenud madalale tasemele võrreldes seda 20.sajandiga. Päris puhtalt me aga pääsenud ei ole. Lähis-Ida olukord on keeruline, seal kõlavad püssilasud ja plahvatused, süütud elanikud ning õilsad sõdurid kaotavad elusid. Sõja põhjused on ebaselged, kuid kindel kasu on sellest USA-le, sest tegevus toimub naftarikastes piirkondades. Ka meie väike Eesti võtab sellest agaralt osa, et saada rahvatunnustust ning vajaduse korral ehk ka militaarabi, kuid tegelikult sõdime ju võõra, mitte oma riigi nimel. Sõdu ajendab pidama tänapäeval rahahullus. Peamised lahingud toimuvadki poliitika vallas. Iga päev kuuleme uudistest, kuidas riigiametnikud omavahel tihedalt konkureerivad. Päevakorral on see eriti valimiste ajal, siis laovad oma trumbid lauale kõik erakonnad. Sel ajal toimub rahvale lubaduste andmine, riigi paremaks muutmisest rääkimine. Arusaadav on see, et nad peavadki
informatsiooni ja propaganda. Seetõttu on sõda muutunud tavakodanikule vähem nähtavaks ja keerulisemaks mõista, ning jääb mulje, et me elame rahu ajal, kuigi sõda käib vahetpidamata igas maailma riigis. Milline on sõda tänapäeval? Nähtav sõda, kus sõdurid püssiga ringi jooksevad ja vaenlase pihta tulistavad, toimub ebaselgetel põhjustel Lähis-Idas ja sellesse on kaasatud isegi väike Eesti. Kuna meil on vaja rahvusvahelist tunnustust ja võimaliku ohu korral militaarabi, siis peame ka omi mehi suurematele riikidele nende eesmärkide eest võitlemisel appi saatma. Mispärast Iraak, Iraan ja Afganistan tegelikult vallutati on ebaselge, kuna massihävitusrelvi, millede kindlast olemasolust USA luure 2002. aastal teatas, ei leitud neist riikidest kunagi. 2004. aastal teatas ÜRO, et Iraagis ei ole massihävitusrelvi olnud pärast 1994. aastat, kuid juba haaratud kontrolli pole tänaseni käest antud. Oli see saatuslik viga või pahatahtlik
annaabi.ee 
