Noormees lõpetanud ka söömast ja heitnud kohe väsimust puhkama. Hommikul, kui ta üles ärganud, hakanud kohe reisimisega peale. Varsti hakanud ka otsitav kirik kaugelt ja kaugelt temale silma paistma. Rõõmuga ja rutuga astub noormees edasi, et kord ometi kiriku juurde saada. Aga häda! Korraga ei saa ta enam edasi minna, suur jõgi ees. Mis teha? Noormees vaatab ja mõtleb, käib siia ja senna, ülepääsmist ei ole milgil kombel. Mõtleb oma eilse päeva juhtumisi ja tuletab ka sel kombel suurt metshärja sõna meelde: "Kui sul abi tarvis on, siis kutsu mind." Eilest metshärga meele tuletades mõtleb ta: "Oleks see härg nüüd siin, küll see jooks selle jõe tühjaks!" Silmapilk olnud metshärg seal, joonud jõe tühjaks ja läinud oma teed. Noormees läinud kuivi jalu jõepõhjast läbi ja reisinud edasi. Kirik olnud juba kaunis ligi temale näha, kuid korraga jälle häda: suur müür ees, ei saa enam edasi
Nõnda see siis sündiski, alles pärast tuli mul meele, kui polnud enam midagi parata. Tahtsin sulle juba eile öelda, aga unustasin ka eile, nii et alles täna teen seda. Iseenesest on see muidugi üsna tühine asi, liiatigi kui mina nendega edasi magan, nagu ma polekski neid panti pand. Õieti polegi tekk ja padi päriselt minu omad, kui asja peale hästi piinlikult vaadata, sest mina sain nad kellegilt teiselt -- ka pandiks, sest muidu poleks ma neid milgil teel vastu võtnud -- see on minu mood. Kui pandiks, siis küll. Aga kui nüüd see teine tuleb oma panti välja lunastama, siis pean ma talle ometi ütlema, kus tema tekk ja padi on. Või arvad sina, et ei? See oleks pettus, sest ma ju tean, kus tema asjad on. See oleks peaaegu vargus ja vargaks võidaks pidada sind, sest see mees ütleks, kindlasti ütleks ta: ,,Ära võta võõrast varandust panti, sest võõra vara pantivõtmine on
annaabi.ee 
