Päikese, Maa ja Kuu vahelistest gravitatsioonijõududest. Selle elliptilise orbiidi kuju, mida mööda Maa tiirleb ümber Päikese, muutub perioodiga umbes 100 000 aasta tagant, Maa pöörlemistelje kalle orbiidi suhtes muutub perioodiga umbes 40 000 aastat, võrdpäevsus on umbes iga 20 000 aasta tagant samas positsioonis orbiidil. Nende niinimetatud Milankovii tsüklite tõttu mutub päikeseenergia jaotus Maal. Saksa meteoroloogile Wladimir Peter Köppenile toetudes sõnastas Milankovi 1941 oma töös "Maa kiirguse kaanon ja selle rakendus jääaja probleemile" hüpoteesi, et jääaeg esineb alati siis, kui suvine päikesekiirgus põhjapoolkera kõrgematel laiuskraadidel muutub minimaalseks. Jahedad suved on Köppeni järgi jää moodustumise seisukohalt määravamad kui külmad talved. Viimasel ajal on Milankovii teooriat üha enam kritiseeritud. Alates 1990. aastatest on üha tähtsamaks muutunud idee, et jääaegade ja jäävaheaegade
inimkonna tegevusega seotud. Näiteks on sotlane James Croll väitnud oma 1885. aastal avaldatud raamatus ,,Kliima ja kosmoloogia" teooria, milles ta seletas globaalsete kliimamuutuste tsüklilisust Maa orbiidi kuju muutumisega ajas. Tuginedes Neptuni avastaja Urban Le Verrier'i andmetele Maa orbiidi kuju muutumisest avastas ta, et perioodilised jäätumised Maal on põhjuslikus seoses Maa orbiidi ekstsentrilisuse perioodilise muutumisega. 20. sajandil arendas serblane Milutin Milankovi antud teooriat edasi. Tema võttis lisaks arevesse Maa pöörlemistelje kalde muutuse orbiidi tasandi suhtes ning pöörlemistelje orientatsiooni nn. kinnistähtede suhtes. Antud põhjuste kombineerimisest tuletatud kliima perioodilisi muutusi nimetatakse Milankovii tsükliteks, mis esinevad umbes 100 000-, 41 000- ja 21 000-aastaste perioodidena kombineerudes 7 üksteisega. (V. Kalm, 2009)
annaabi.ee 
