Läänemere kujunemine Läänemere nõgu on kujunenud Kvaternaarieelsel ajal maakoore kõikuvliikumiste ja kauaste uuristus- ja kulumisprotsesside toimel. Neogeeni lõpus oli nüüdse Läänemere nõos keerukas jõestik. Soome lahe kohal voolanud Ürg-Neevasse suubusid Põhja-Eesti alalt nüüdisjõgedest tunduvalt suuremad lisajõed. Lihvini (Holsteini) jäävaheajal oli Läänemere kohal Holsteini meri ja Mikulino (Eemi) jäävaheajal nüüdismerest märksa suurem ja soolasema veega Eemi meri. Hilisjääajal, viimasel mandrijää järkjärgulise taandumise ajal oli liustikuserva ees suuri (peaaegu elutuid) jääpaisjärvi (näiteks Lõunabalti Bollingi meri, Karjala meri, gotiglatsiaalne Joldiameri, Lõunabalti jääpaisjärv ja Ramsay järv). Pärast jääserva taandumist Pandivere kõrgustikult umbes 12 000 aastat
Holotseeni ja Pleistotseeni piiriks on vastavalt Rahvusvahelise Kvaternaariajastu Liidu otsusele aeg 10 000 radiosüsiniku aastat tagasi, kui Põhja-Euroopas algas jääajajärgse kliima oluline paranemine ning organogeensete järvesetete kuhjumine ja soode areng. Pinnakatte stratigraafilisel liigestamisel on juhttasemeks kõige soojema jäävaheaja, ülem-Pleistotseeni kuuluva Prangli (Lääne-Euroopas Eemi, Venemaal Mikulino, Alpides Riss-Würmi) jäävaheaja setted. Klassikalised sellised setted on Rõngus moreenidevahelised soo- ja järvesetted ning Prangli saarel moreenidevahelised meresetted. Eestis on ka vanema, Kesk-Pleistotseeni kuuluva Karuküla (Lääne- Euroopas Holsteini, Venemaal Lihvini, Alpides Mindeli-Rissi) jäävaheaja setteid. Nende jäävaheaegade ning kolme Eesti jääaja setteid loetakse kihistuteks (Sangaste,
annaabi.ee 
