1960.-1970. aastatel hakkas Stockhausen üha enam akustilist ja elektroonilist muusikat omavahel kombineerima. "Mixtur" (1964" on algselt salvestatud orkestriga ja hiljem on salvestist stuudios spetsiaalselt töödeldud. Teose partituur on kirja pandud aleatoorilist meetodit kasutades (pole märgitud kindlaid helikõrgusi, küll aga on välja toodud konkreetsed rütmifiguurid ja dünaamika ning lühikeste meloodiakontuuride liikumissuund). Stockhauseni elektronteosed on veel "Mikrophonie I" (1964), "Mikrophonie II" (1965) ja "Mantra" (1970). Kammermuusika: Stockhauseni varasemas kammermuusikas domineerib aleotooriline kompositsioonimeetod. Sellised teosed on "Zeitmasse" (1956) ja "Zyklus" (1959). Samasugust materjali aleatoorilisteks plokkideks grupeerimist võib näha ka klaveriminiatuuris "Klavierstück XI" (1956). See onosa klaveripalade seeriast, millel on kokku 15 osa (1952-1985). Stockhauseni kammerteosed on veel "Harlekin" (1975) ja "Sirius" (1977). Orkestrimuusika:
vahelt, et seda esitada kontsertettekandena. ,,Noorukite laulu" avalik esiettekanne toimus Kölni katedraalis. ,,Kontaktid" on teos, kus Karlheinz kasutab viimase võimaluseni elektronmuusika vahendeid. 1960-1970ndatel Karlheinzi üleminek akustika ja elektronmuusika segamisele. ,,Mixtur" on teos, mis on algselt orkestriga, siis stuudios, kus ta töödeldakse elektrooniliselt. Selles teoses kasutab Stockhausen värvilisi laineid, mida ta segab omavahel. ,,Mikrophonie I; II" Kammermuusika *,,Zeitmasse" (tõlkes ,,Tempo") on teos kus Karlheinz segab serialismi ja aleatoorika (stiilide segamine). Orkestripillid mängivad vahelduvas taktimõõdus ja erinevates tempodes. *"Tsükkel" on ühele löökpillimängijale mõeldud teos, mille muusikaline materjal on koondatud plokkidesse. *"Klavierstück XI" on teos, kus Stockhausen on kasutanud plokkidesse koondamist. Orkestrimuusika *1957 ,,Gruppen" (tõlkes ,,Grupid") on teos, kus uuenduslik mõtlemine jätkub
annaabi.ee 
