· Mis on postmodernistliku paradigma sisu? Kõiges valitseb paljusus, "piire pole" (anarhia?). J.-F. Lyotard (1924-1998) iseloomustab postmodernismi kui suurte jutustuste (metanarratiivide e emantsipatsiooninarratiivide) kadumist ja väikeste (mikro)narratiivide aega. Kaovad jutustused inimmõistuse progressist, vabaduse kasvust, rikastumisest teaduse ja tehnika kaudu. Pöördutakse tagasi klassitsismi juurde (eriti kunstis), tegeletakse mikronarratiividega. (Rolf Jensen "Unelmate ühiskond"). Postmodernism sotsioloogias tähendab ka seda, et hakatakse tähelepanu pöörama kontekstile, foonile, mis annab igale sotsiaalsele faktile ainulaadse tähenduse. Siit ka arusaam, et tõlgendusi võib olla palju, need sõltuvad uurija väärtussüsteemidest, kultuurist jne ning kontekstist, mille uurija valib. Valdavaks saab kvalitatiivne uurimismetoodika, mis võimaldab vabamalt interpreteerida
Lyotard "Postmodernne olukord" kirjeldas muutusi kultuuriteoreetilises mõtlemises. On saabunud teatav teadmise kirri läänemaailmas. Metanarratiiv - universaalsed lood, mis selgitavad inimolemust v inimeksistentsi põhjalikult. Ühiskonnad on organiseeritud teatud narratiivide ümber. Nt Kristlus on nattariiv, mis seletab kõike inimese kohta, või Liberalismi idee, Marksism jne Metanarratiivide toime on kaudne, vahel vägivaldne. Lyotard näeb, et metanarratiivid on asendunud mikronarratiividega ei ole enam ainult üks narratiiv, vaid mitu väikest üksteisele vastukäivat narratiivi. Metanarratiivide ümber on veel teisi pisemaid narratiive nt ideoloogiad. Teaduse jõud on metanarratiivina kahanenud, seda ei seota enam absoluutse vabaduse ja teadmise ideedega. Teaduse seotus tõega - traditsiooniliselt oli teaduse eesmärk leida tõde, aga Lyotard näeb, et see ei ole enam niivõrd tõega seotud. Baudrillard "Simulaakrum" Lähtub produktsiooni mõistest
annaabi.ee 
