(maastikuline nähtus !) puude liituvus alla 0,3 peamised puuliigid tamm, arukask, kuusk, haab, saar, sookask, sanglepp põõsaliike palju, sagedamini sarapuu, kadakas, türnpuu, lodjapuu, toomingas väga liigirikkad – ca 600 liiki soontaimi 56 kaitsealust soontaimeliiki 76 liiki 1m² - suur väikeseskaaline liigirikkus 12 taimekooslust mikromaastike vaheldumine näide looduse säästlikust kasutamisest vajavad niitmist ja karjatamist Liigirikkus põhjused: niitmine – konkurentsi ühtlustamine, horisontaalne mosaiiksus karbonaatne muld keskmine mullaviljakus suur liigifond Natura 2000 süsteemis 6210 – kuivad niidud lubjarikkal mullal 6530 – Fennoskandia puisniidud Muu elustik •samblafloora pole eriti rikkalik, ca 100 liiki
Samblarindes on madalsoode lehtsamblad enamasti asendunud turbasammaldega. Rabad (sademetoitelised sood) on kujunenud kas esmaselt, soode arengu jooksul turbalasundi kasvades, või teiseselt, liivase lõimisega mullas vettpidava nõrgkivi tekkimise tagajärjel – niisuguseid rabasid nimetatakse nõmmrabadeks. Raba üldine ilme ja taimkatte struktuur olenevad mikromaastikest. Selle järgi, milline on mikromaastike vahekord, eristatakse rabade alltüüpe, näiteks mättaraba, peenra-älveraba ja älve-laukaraba. Lisaks eristatakse Eestis lääne- ja idatüüpi rabasid. Läänetüüpi rabadel on nõlv suhteliselt järsk, raba keskosa aga enam- vähem tasane, soo mikromaastike jaotusmuster on korrapäratu, tunnustaimed on raba- jänesvill, vahelmine huulhein, porss ja punane turbasammal. Idatüüpi rabad on
annaabi.ee 
