välimus ja vahel esineb suur morfoloogiline erinevus väga lähedastel populatsioonidel. Sellest hoolimata on enamik teatud liikidest kirjeldatud ainuüksi morfoloogiast lähtuvalt. Kasutatakse siiani näiteks taimede puhul. Geneetilised liigid On sarnaste tunnustega isendite rühmad, kellel on oma, teistest liikidest erinev geenifond ja leviala. Liigid põhinevad isendite või populatsiooni DNA sarnasustel. Feneetilised liigid Põhinevad fenotüübil. Mikroliigid Liigid, mis paljunevad ilma meioosi või viljastamiseta, nii on iga generatsioon eelnevaga identne. Äärmiselt raske on liiki defineerida nii, et definitsioon sobiks kõikidele looduslikult eksisteerivatele organismidele. Arutelu bioloogide hulgas, kuidas defineerida ja tuvastada tõelisi liike, nimetatakse liigiprobleemiks. Bioloogide hulgas on kasutusel üle 20 erineva liigidefinitsiooni. Enamik õpikuid järgib Ernst Mayri definitsiooni liikidest kui grupist looduslikest
6. Ühevanemalised liigid, apomiksis Ühevanemalised liigid Uniparentaalsetel liikidel jääb ära geneetilise informatsiooni vahetus isendite vahel. Isendid paljunevad vegetatiivselt, partenogeneetiliselt, apomiktselt või iseviljastumise teel. Lisaks pärilikele mutatsioonidele tekivad neil üksteisest üha enam erinevad kloonid, mis loodusliku valiku toimel moodustavad üksteisest rohkem või vähem erinevaid mikroliike. Agaamsed kompleksid – apomiktsed mikroliigid, neile lähedased seksuaalsed liigid, hübriidid ja mikroliigid, mis on kord seksuaalsed, kord apomiktsed. Apomiksis Fertiilsete seemnete moodustumine ilma viljastamiseta. 7. Ühe, kaheja kolmekojalised taimed Ühekojaline taim – isasja emasõied või hermafrodiitsed õied, isasja emasõied paiknevad samal taimel Kahekojalised ehk diöötsilised ehk lahksugulised on taimed, kus ühel taimel on ainult kas isasõied või emasõied. Kolmekojalised taimedmõne
sest ikka rohkem erinevad kloonid, mis loodusliku (eelkõige stabiliseeriva) valiku tõttu moodustavad üksteisest vähe, mõnevõrra või silmatorkavalt erinevaid mikroliike. (Neid võiks eesti keeles nimetada ka täpses tõlkes 4 pisiliikideks, kuid see termin on Eestis paraku kujunenud mitmetähendusli- kuks.) Taimedel esineb nn. agaamseid komplekse, kuhu kuuluvad apomiktilised mikroliigid, neile päritolult väga lähedased seksuaalsed liigid, hübriidid ning lisaks sellised mikroliigid, mis - kuigi harva - käituvad tavaliste, seksuaalsete liikidena. Selliseid komplekse erineb taimeperekondades või- lill (Taraxacum), hunditubakas (Hieracium) jt. 1.1.3.3. Liikide tekkimise ja olemuse kohta tuleks õppijal lugeda Henni Kallaku raamatuid Adaptatsiogenees ja liigiteke (Tartu, 1986; eriti lk. 47- 86) ja Bioevolutsioon (Tallinn, 1990; eriti lk. 66-78). 1.1.4
annaabi.ee 
