külgedelt hingeavade ehk stigmade näol ning suunduvad järjest hargnedes keha sisemusse. Nende kaudu liigub õhk otse kõigi elundite ja rakkudeni. Sellist hingamist nimetatakse trahheehingamiseks. Et trahheetorukesed kokku ei vajuks, on nad toestatud kitiinist spiraaliga. Tiibu ja tagakeha liigutades pumpab putukas hapnikurikast õhku trahheedesse ja süsihappegaasiga rikastunud õhu välja. Suur osa süsihappegaasist lahkub kehast ka lihtsalt läbi kudede ja välisskeletis olevate mikrokanalite. Vees elavad putukad hingavad kahel viisil. Osal neist on lõpusjätked, millega nad saavad hingata vees lahustunud hapnikku. Sellised on paljude veeputukate vastsed. Teised, näiteks vees elavad mardikad, peavad hingamiseks kasutama atmosfääriõhku, mida nad aeg-ajalt veepinnalt võtmas käivad. Et vee all kauem vastu pidada, võtavad nad endaga kaasa väikese õhuvaru, mis paigutatakse kas kattetiibade alla või jääb mullikesena tagakeha tippu
12,8 V. 3. Arvuti ei lase tahma järelpõletuse ajal sisse lülitada heitgaasi tagastusklappi (EGR). 4. Kui heitgaasi temperatuur ei ole piisav, siis arvuti lülitab töösse õhu eelsoojenduse. Sõltumata heitgaasi rõhkude erinevusest enne ja pärast tahmafiltrit, võib tahma järelpõletusprotsess alata ka auto läbisõidu järgi. See väldib suure koguse tahma korraga põletamist, kui maanteesõitude tagajärjel on tahm kogunenud filtri mikrokanalite lõpuossa ja ummistumine on vähemärgatav. Mootori arvuti jälgib pidevalt auto läbisõitu pärast viimast järelpõletust ja teostab uue järelpõletuse vastavalt läbisõidule (kui enne pole toimunud 21 järelpõletust vastavalt heitgaasi rõhkude erinevusele). Arvesse võetakse ka tseriini kogunemist filtrisse, mis lühendab järelpõletuste vahelist läbisõitu.
annaabi.ee 
