kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri tähtsustada. Samas ei sobinud talle ka John Cage'i kontrollimatuse-filosoofia. Vastandas end serialistidele, luues ühena esimestest täiesti sonoristlikku muusikat, kus meloodia, harmoonia ja rütm on tagaplaanil ning teos põhineb massiivsete helikobarate ehk klastrite liikumisel, tämbril ja selle muutumisel. Ligeti helimassiivid on ülitihedad, kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) ise nim seda mikropolüfooniaks, st `üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad, vaid on allpool ähmastumispiiri'. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus. Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine
arvelt ei saa struktuuri tähtsustada. Samas ei sobinud talle ka John Cage'i kontrollimatuse- filosoofia. Vastandas end serialistidele, luues ühena esimestest täiesti sonoristlikku muusikat, kus meloodia, harmoonia ja rütm on tagaplaanil ning teos põhineb massiivsete helikobarate ehk klastrite liikumisel, tämbril ja selle muutumisel. Ligeti helimassiivid on ülitihedad, kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) ise nim seda mikropolüfooniaks, st `üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad, vaid on allpool ähmastumispiiri'. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus. "Apparitions" (1960) ja "Atmosphères" suurele orkestrile; "Requiem" (1965) sopr, metsosopr, 2 segakoorile, ork. "Lux aeterna" (1966) 16-häälsele segakoorile a cappella
annaabi.ee 
