Internet võib näida tavasuhtlusega võrreldes mõneti piiratum, näiteks jääb netisuhtluses enamasti puudu võimalus näha teise inimese žeste või hääletooni. Samas on internetikasutajad nutikad, luues kitsastes oludes leidlikke isemoodi suhtlusviise. Netisuhtluse tüübid 1) üldmeedia (internetti kandunud ajakirjandus, interaktiivsed kommenteerimisvõimalusega uudistesaidid, podcast’id1 jt); 2) personaalmeedia (nn isiklik ajakirjandus: blogid ehk veebipäevikud; mikroblogimine: mobiili abil internetti postitatavad lühiteated, nt Twitter; avalikud foto- ja videokogud); 3) otsesuhtlus (kahe või enama isiku vahel toimuv valdavalt sünkroonne vestlus: otsesuhtlusprogrammid MSN, Skype, Gtalk jt; virtuaalreaalsused ja mängumaailmad; jututoad; ka e-post); 4) grupisuhtlus (valdavalt asünkroonne ja otsesuhtlusest anonüümsem polüloog, nt foorumid, teemaportaalid, postiloendid, veebipõhised õpikeskkonnad, ettevõttesisene kommunikatsioon jt);
Twitteris (ja mujal), on arvud, kui palju on organisatsioonil jälgijaid ja kui paljusid organisatsioon ise jälgib. Kui esimene arv on suurem, võib endale tunnustavalt õlale patsutada. 4.7.3. Näide Poliitiline kommunikatsioon: USA president Barack Obama kasutas efektiivselt Twitterit oma valimiskampaanias ning jätkas siutsumist ka pärast valimisi (vaata http://twitter.com/BarackObama). Vaata ka näiteks http://twitter.com/keitpentus. Miks on mikroblogimine poliitikule hea: kui poliitik postitab Twitterisse nii eraelulisi kui ka tööalaseid siutse selle kohta, mis ta parasjagu teeb, toob see ta inimestele lähemale, 52 muudab nende silmis inimlikumaks ning samuti annab aimu, mille kasulikuga poliitik tegeleb ja kuidas oma päevi veedab. Inimesel on võimalik esitada avalikult küsimusi ja
annaabi.ee 
