Traditsiooniliselt jaotatakse fauna 3 suurde rühma: Makrobentos (pestakse läbi traadist võrkude) see, mis jääb 1mm ava suurusele sõelale. Sääselarvid, ussid ja kahepoolmesed molluskid. Neid esineb kõige arvukamalt ookeanis. Uuristavad käike sinna, kus elavad. Meiobentos vahepealse suurusega. Ümarussid ja väikesed koorikloomad näiteks rullikulised. Elavad setteterade vahel või peal. Mikrobentos läheb läbi 0,05mm suuruse sõela. Jõgedes: jõekarp kinnitub kividele, on looduskaitse all. Põhjalähedases veekihis elutsevad kalad on epifauna osa. Planktoni produktiivsuse hüdrodünaamilised alused: Kõik saab alguse fütoplanktonist. Hüdrodünaamilised alused, mis selle õitsema panevad: sessoonsed temperatuuri muutused Meromiktilised veekogud järved, mis on kihistunud temperatuuri ja soolsuse järgi. Aluspõhi soolane või
Nekton on kalad. Zooplanktoni moodustavad vesikirbuline, sõudikuline ja keriloom 88. Eesti järvede zooplankton (loomne hõljum) koosneb põhiliselt kolmest rühmast. Need on kaks rühma alamaid vähke, selts vesikirbulised ja klass aerjalgsed, seltsidest sõudikulised ja hormikulised, ning hõimkond keriloomad. Planktoni vähid on palja silmaga vaevu nähtavad (suurusjärk 1-2 mm), keriloomad on mikroskoopilised. 89. Mikrobentos need on ripsloomad ja muud protistid, fütobentos põhjas kasvavad taimed ja vetikad. Makrobentose loomad on palja silmaga hästi nähtavad (putukad, limused, kõrgemad vähid, rõngussid jne.). Meiobentose loomad on pisemad, submikroskoopilised, nagu karpvähid, rullikulised, keriloomad, ümarussid jne., aga ka makrobentose loomade noored, alles pisikesed isendid. Samuti planktonisse kuuluvad loomad, näiteks sõudikulised, kui nad ajutiselt põhjas viibivad
annaabi.ee 
