mängima. Viive Ernesaksaga tekkis suur sõprus ja tema leidis, et kui juba siin oled, hakka ka originaalmuusikat kirjutama. Nii see läks. Olen lähedalt näinud mitut uut näitlejate põlvkonda Elmo Nüganeni viimase lennu noorteni välja. Aga mida ma räägin praegu noortele sellest, kes oli näiteks Lisl Lindau? Ise olen temaga lähedalt kokku puutunud, sama etendust teinud. Või Eskola, Mandri või Panso, kellega olen isiklikult suhelnud... Mikiveriga olen tohutult palju koos teinud, Komissaroviga. Tõeline tundekool olid minu jaoks Sapiro proovid. See, kuidas ta oskas kõike lahata, sõnastada, põhjendada, miks suhted tegelaste vahel on sellised, nagu nad on... See oli juba filosoofia. Oli ikka tõesti õnnelik juhus, et Sapiro tuli siia ,,Kirsi aeda" lavastama ja Viive Ernesaks tõmbas mind kaasa sellele muusikat tegema. Sõjaväkke sattusin Riiga. Aasta sõjaväes läks nagu lupsti, sest ma tegin selle
kasvõi selles tähenduses, et nad ei saa aru mingitest tekstidest või inimestest. Sellest need probleemid, konfliktid ja läbikukkumised ka tekivad. Ervin Õunapuu (s 1956) Esikraamat ilmub 1996 aastal. Ervin Õunapuu on eesti kultuuriavalikkusele tuttav ennekõike varasemast ajast ikkagi kunstnikuna. Väga olulised on tema teatriga seonduvad nö kunstilised tegevused, ta tegi väga intensiivset koostööd Mikk Mikiveriga. Selle kõrval on ta teinud ka filme, ise lavastanud mitmeid teatritükke ja muu hulgas avaldanud ka terve rea raamatuid novelle ja romaane. Kõige tuntum tema loomingust on see osa, mis koondub kogudesse ,,Eesti gootika". Neid raamatuid on kakas, aga sellele lisandub veel raaamat ,,Meie igapäevane jää", mille alapealkirjaks on ,,Eesti gootika III". Gootika tähendab kõige lihtsamalt öeldes midagi sellist, mis on metsik, väljub mingitest normidest