jaanuaril 1970.aastal , Viljandi maakonnas, Tarvastu vallas, Suislepa külas. Valdur Mikita on eesti kirjanik ja semiootik. Semiootika on siis teadus tähendusloomest – märkidest, märgisüsteemidest ja märgiprotsessidest. Praegu elab Valdur Mikita Varal, Tartust paarkümmend kilomeetrit Peipsi poole, kust Juhan Liivi metsad on kiviga visata. Mikita on üritanud n-ö metsas elada, linn on tema jaoks igav ja ta ei oska seal midagi teha. Seepärast arvan ka, et kõige tõenäolisem on Valdur Mikitat kohata looduses. Kui rääkida Valdur Mikita positsioonist ühiskonnast, siis ise on ta ennast nimetanud n-ö nähtamatuks kirjutajaks. Mikita on öelnud, et töö juures ei teadnud keegi aastaid, et tal selline hobi oli. Alles „Lingvistilise metsa“ järel on kultuuriavalikkus temast laiemalt teadlikuks saanud. Kuna Mikita on pärit Suislepast, käis ta ka sealses mõisakoolis, mille lõpetas 1985. aastal. Samuti
53). Mikita on leidnud midagi, mis teda tõesti huvitab iseenda maailmatunnetuse. Kõlab enesekeskselt, kuid see ,,isekus" ei avaldu mitte niivõrd soovis silma paista või kuulsaks saada, vaid pigem iseendaga eksperimenteerida metsas luusimine ja lilledega rääkimine on kahtlemata ka mingil määral eksperimentaalne. Samas ei katseta ta mitte ainult iseendaga, vaid paneb proovile ka lugeja. Iseloomulik näide, kui tõsiselt eesti rahvas Mikitat võtab, on ühe kirjandusteadlase kurtmine, et Mikita ei tugine igal pool faktidele ja läheb kultuurilmas kokku lepitud tõdedest vahel ülima kergusega mööda. Pealegi ei ole autor kasutanud viiteaparatuuri, mis aitaks jälgida, kust ta ühe või teise väite või ka statistikajupi võtnud on. See oleks loomulik teaduskirjan-dusele ja vahel isegi populaarteaduslikule. Miskipärast ei taheta Mikita triloogia viimast kaht osa liigitada Ilukirjanduseks, kuhu see kahtlemata kuulub
annaabi.ee 
