mõjutada müüja arvamust võimalikest kokkulepetest, tehes äärmuslikke pakkumisi ja väga väikseid mööndusi. Teiseks võib panna müüjat muutma oma vastupanupunkti, üritades muuta müüja arvamust maja väärtusest. Ostja võib proovida müüjat veenda, et müüja hinna miinimumläve tuleks alla lasta ja suurendada sellega kauplemispiirkonda. Näiteks, võib öelda, et maja on kõrgelt ülehinnatud. Kolmandaks võib negatiivse kokkuleppepiirkonna (ostja ei maksa rohkem müüja miinimumhinnast) olemasolul sundida müüjat oma miinimumhinda nihutama, et tekiks positiivne kokkuleppepiirkond (ostja on nõus maksma rohkem müüja miinimumhinnast) või peab ostja muutma oma miinimumpakkumist, et tekiks kattuv ala. Näiteks müüjat võib veenda vajaduses leppida madalama hinnaga või Larry otsustab osta suurema hinnaga, kui alguses planeeritud oli. Neljandaks strateegiaks on, et panna teine osapool mõtlema, et see kokkulepe on võimalikest parim
sobivuspiirkonnaks või potentsiaalse kokkuleppe alaks, on eriti oluline. Selle raames toimub tegelik kauplemine, sest ükskõik mis neist punktidest väljuv on ühele läbirääkijatest lõpuks vastuvõetamatu. Kui ostja vastupanupunkt on müüja omast kõrgem – ta on nõus maksma minimaalselt rohkem müüja minimaalsest müügihinnast – on meil tegemist positiivse kauplemispiirkonnaga. Vastasel korral – kui müüja vastupanupunkt on ostja omast kõrgem ja ostja ei maksa rohkem müüja miinimumhinnast – on tegemist negatiivse kauplemispiirkonnaga. Läbirääkimised, mis algavad negatiivse kauplemispiirkonnaga, jooksevad üsna tõenäoliselt varsti ummikusse. Neid saab jätkata alles siis, kui üks või mõlemad osapooled on muutnud oma vastupanupunkti, või kui keegi teine sunnib neile peale lahenduse, millega üks või kumbki pool tegelikult rahul ei ole. Kuivõrd aga läbirääkijad ei alusta oma vastupanupunktide avamisega (selle asemel räägitakse esialgsest pakkumisest
annaabi.ee 
