Suureks toeks politseile oli Kaitseliit, kellega püsis asjalik koostöö nii Vabadussõja ajal kui ka hilisematel aastatel. (2: 7-8) Suuremal või vähemal määral kasutas loodud Eesti Politsei oma eelkäijate kogemusi, tehnilisi vahendeid, ametiruume, ka teatud osa kaadrist. Esimestel iseseisvusaastatel ei olnud Eestil paljudes küsimustes veel oma seadusandlust. Kasutati Vene tsaaririigi ja Vene Ajutise Valitsuse aegseid seadusandlikke akte. Vastloodul Eesti miilitsal puudus oma vormiriietus. Ainsaks eraldusmärgiks oli esialgu valge varrukaside musta värvi Tallinna linnavapiga. 1919.aasta suvel töötati välja esimene politseivorm ja mis valmistati politsei oma töökojas. Riiete muretsemine toimus ametnike eneste kulul, kusjuures mundrihind järelmaksu näol mitme kuu jooksul palgast maha arvati. Lisa 1: Arhiividokument "Politsei varustuse ja teenistustasude üle" 1 lehel 1920.a
Keeldujatele pandi kõrgemad maksud, jõukamatele pandi nimeks kulakud ning nad küüditati. Küüditamine oli üks abinõu talupoegade vastupanu murdmiseks. Tegelikult ei olnud kolhooside tootlikus kõrgem, vaid oli madalam. Siiski võeti sealt ära rohkem vilja kui enne taludest. Alguses oli kolhoosiliikmete töötasu väga madal, kui üldse oli tasu. Et tagada tööjõud, kehtestati passireziim. Passis oli koht, kuhu löödi pitsat ja sissekirjutus. Sellega tegeles miilits. Miilitsal oli õigus ka tänaval passi kontrollida, või käia korterites kontrollimas. Tööle sai vaid passi ja sissekirjutusega, kuid passe kolhoosiliikmetele ei antud nii ei saanud nad minna linna elama. Tööpuudus NSVL-is kadus kõik said tööd, kuid see ei olnud alati kuigi efektiivne. Inimeste heaolule tähelepanu ei pööratud. Peale tarbekaupade oli suur puudus ka elamispinnast. Juba 1920.-aastatel ja 1930.-aastate alguses olid paljud kolinud linna,
annaabi.ee 
